Hispaaniale alistatud Kataloonia teeb viienda katse iseseisvaks riigiks saada
Teatavasti oli Rooma impeeriumi lagunedes 6. sajandi alguseks end Pürenee poolsaarel sisse seadnud Läänegootide kuningriik, mis aga hiljemalt 725. aastaks langes araablaste võimu alla. Romaniseerunud rahvastik sellel alal puudis vägivalla keerises kuidagi püsima jääda. Aastail 781-806 laiendas oma võimu üle Püreneede aga frankide kuningas (hilisem keiser) Karl Suur.
Esmalt loodi seal kaks piirikrahvkonda Hispaania mark (Marca Hispanica) ja Gooti mark (Marca Gothica), mis jagunesid väiksemateks krahvkondadeks, et sõjaliselt araablaste invasioonile vastu panna. 9. sajandi alguses on loodud krahvkonnad Ribagorza, Urgell, Cerdanya, Perelada, Empúries, Besalú, Ausona (Osona), Barcelona, Girona (Hispaania mark) ning Conflent, Roussillon, Vallespir ja Fenollet (Gooti mark). Ja mida enam Franki riik lagunes, seda vabamalt need krahvid end tundsid.
Esimene iseseisvus 985-1164
Barcelona krahvkond oli juba 9. sajandi lõpust peale sisuliselt iseseisev, olles pidevas sõjas Cordoba kalifaadiga (eksisteeris 929-1031). Kui aga 985. aastal appikutse Pariisile vastuseta jäi ja kaks aastat hiljem Prantsusmaal Kapetingide dünastia võimule tuli, keeldus Barcelona krahv Borrell II truudusvandest ja algas Kataloonia alade esimene iseseisvusperiood.
Krahv Ramon Berenguer I (1035-1076) rajas juba tugeva riigi, olgugi endiselt krahvina. Kui aga 1164 Barcelona krahv Alfonso I (Alfons el Cast) päris ka Aragoni kuningriigi, ja tõusis sellel troonile, jäi Kataloonia naabruses asuva Aragoni varju. 1412. aastaga sai ka kohalik krahvisugu otsa.
Kataloonia alad kandsid sel ajal juba nime Kataloonia vürstkond (Principat de Catalunya), autonoomse osana Aragoni võimu all. 1283. aastast oli sellel olnud oma parlament (Corts Catalanes), 1359. aastast ka kohalik valitsus (Generalitat).
Teine iseseisvus 1462-1472
15. sajandi keskel puhkes terav konflikt Aragoni õukonna ja regionaalset autonoomiat nautinud Kataloonia vahel, mis viis 1462. aastal avaliku mässuni ja lõppes Barcelona vallutamisega Aragoni kuninga Juan II poolt kümme aastat hiljem. Kuigi vormiliselt käis tüli Aragoni trooni pärast, oli selge, et Kataloonia oli tegelikult iseseisev.
Sel ajal sõlmiti (1469) personaalunioon hilisema Aragoni kuninga Fernando II ja Kastiilia kuninganna Isabel I vahel (nad abiellusid) ja alates 1516. aastast olid riigid juba ühendatud palju suurema, keiser Karl V valitsetava koloniaalimpeeriumi alla. Selles riigis teatavasti päike kunagi ei loojunud.
Kolmas iseseisvus 1640-1652
Hispaania iseseisvus Austria alt uuesti 1556. aastal, kuid võimupiiride konflikt Kataloonia ja keskvõimu vahel süvenes järjest. Habsburgide Hispaania ja Bourbonide Prantsusmaa ka üritasid meelega õhutada lahkheli teineteise aladel.
Kataloonia Generalitat kuulutas 1640. aastal välja juba omaette riigi República Catalana Lliure (Vaba Kataloonia Vabariik), mille vürstiks kutsuti hiljem Prantsuse kuningas (Louis XIII). Pariis polnud küll pikast konfliktist huvitatud ja kui Hispaania selle iseseisvuskatse 1652. aastal maha surus, oli Pariis valmis kohe 1659. aastal Katalooniat Hispaania osana tunnustama.
1714-1716, nüüd juba Hispaania pärilussõja järel, kui nii Prantsusmaa kui ka Hispaania olid mõlemad Bourbonide dünastia käes, saadeti kohalikud Corts ja Generalitat laiali.
1793. aastal on näha revolutsionääride katset Katalooniat vabaks teha. Kuid Napoleon I kiskus Kataloonia alad 1810. aastal (vormiliselt iseseisva riigina) Hispaania kooseisust lahku ja liitis need 1812. aastal Prantsusmaaga. See jäi ajutiseks, kuna ta kaotas kaks aastat hiljem võimu.
1874-1875 taastati Kataloonia omavalitsus ajutiselt karlistide ülestõusu ajal, kuid kogu afäär lõppes selle eestvedajate põgenemisega Prantsusmaale. Alles 1914, kakssada aastat pärast omavalitsuse kaotamist, suudeti Madridilt välja kaubelda selle taastamine. Nüüdne Mancomunitat de Catalunya eksisteeris aastail 1914-1925, kuni see sõjaväehunta poolt jälle laiali saadeti.
Neljas iseseisvus, 1931-1939
Hispaanias algas 1931. aastal revolutsioon ja Kataloonia oli mõistagi selle esireas. 14. aprillil 1931 kuulutas Francesc Macià i Llussà välja Kataloonia Vabariigi (olgugi, et föderatiivse Hispaania koosseisus), mis aga leppis seejärel siiski autonoomiaga. 1934. aastal kuulutas Lluís Companys i Jover uuesti välja Kataloonia Vabariigi föderaalse Hispaania kooseisus.
Pinged olid ka vabariikliku valitsusega 1935. aastal ilmsed, aga kui Francisco Franco 1936. aastal kodusõja vallandas, oli omavalitsuslik Kataloonia paratamatult vabariiklaste poolel. Companys i Jover oli sunnitud Franco sõjalise võidu järel 1939 põgenema Prantsusmaale, kuid Prantsusmaad okupeerinud natsid andsid ta 1940. aastal Hispaaniale välja ja ta hukati.
Viies iseseisvuskatse
Franco surm (1975) võimaldas 1979. aastaks Kataloonia omavalitsuse (Generalitat) taastada. Iseseisvus polnud esialgu isegi plaanis. Generalitat'il on olnud oma president alates 1977. aastast, lisaks valitsusjuht 2001. aastast. Mõõdukas partei Convergència i Unió, mis seda omavalitsust kogu aeg juhtinud, on üha selgemalt võtnud otsuseks Hispaaniast lahku lüüa.
Aastail 2009-2011 viidi läbi sümboolne rahvaalgatuslik iseseisvusreferendum, kuigi selle otsus polnud siduv. 1. oktoobril 2017 korraldatakse juba siduv referendum, mille jah-sõna võimaldaks Kataloonial end iseseisvaks kuulutada.
On küll selge, et Hispaania ei saa seda lubada, kuid seekord seob Madridi käsi kuulumine Euroopa Liitu. Vägivaldseid repressioone alustada oleks lihtsalt piinlik.
