Reastame kaheksa kõige hävituslikumat arengut sõjapidamise vallas, mida maailm seni näinud.

Keemilised relvad

Keemilisi rünnakuid on sõjanduses kasutatud kindlasti rohkem kui 2000 aastat. Ateenlased mürgitasid spartalaste kaevusid juba umbes aastal 600 e.m.a.

Mürgiudu tõeliselt hävitav sõjaline potentsiaal ei ilmnenud siiski enne kui Saksa väed 1915. aastal Belgias liitlasvägede vastu kloorgaasi kasutasid. Sõja lõpuks kanti sinepigaasi ja muude gaaside arvele 90 000 surma ja miljon ränka tervisekahjustust.

Keemiasõda osutus nii hukutavaks, et suurem osa maailma riike kirjutas peagi alla Genfi konventsioonile, millega keelustati keemiarelvade kasutamine lahingutegevuses.

Sidepidamine

Kaugemas minevikus oli käskude või teadete edastamine vähegi vahetul viisil sõjaväekomandöridele keeruline väljakutse.

Telegraafi kasutuselevõtt 19. sajandil võimaldas maavägedel olukorra muutumisest kiiresti teada saada ja välkkiirelt reageerida, mis mõjutas kõikvõimalikke strateegilisi otsuseid.

Tööstusrevolutsioon

Muiste, kui relvi ja laskemoona valmistati käsitsi, oli nende hulk üsna piiratud. Relvade ja lahingumoona tootmine tehastes tagas võitlejaile tapvate lähivõitlus-relvade parema kättesaadavuse kui iial varem ajaloos.

Napoleoni mudel

Napoleon tahtis, et ta mehed tormaksid lahingusse ja tapaksid võimalikult palju vastaseid, hoolimata eriti sellise sammu strateegilistest plussidest.

Taoline lähenemine tagas talle küll enamasti võidu, kuid ka selle, et suvalises konfliktis hukkus kummaski leeris kohutavalt palju inimesi. Sellist strateegiat nimetatakse annihileerimiseks ning seda rakendati veel II maailmasõja ajalgi.

Napalm

Vietnami sõjas laialdast kasutust leidnud sültjas, kergestisüttiv napalm töötati välja II maailmasõja ajal. See tegi pommilennud oluliselt ohtlikumaks, purustuste- ja ohvriterikkamaks.

Napalmi laialdase kasutamise tulemusel hukkus palju inimesi. Plahvatamisel süttinud napalm põleb väga tulise leegiga ja kleepub nahapinnale, põhjustades ränki põletushaavu ja suurendades ohvrite kannatusi.

Ühe pommilennu ajal 1945. aastal pildusid Jaapani väed lennukitelt alla üle 300 tonni napalmi, tappes üheainsa õhtuga umbes 100 000 inimest.

Mehitamata masinad (droonid)

Mehitamata õhusõidukite kasutuselevõtu tõttu on vastupanu vaenlasele kujunenud varasemast hukatuslikumaks.

Droonlennukid võivad konfliktipiirkonda saabuda ja sihtmärke hävitada, seadmata suuremasse ohtu elavjõudu — ehkki kriitikute osutusel on taolistes rünnakutes peamisteks kannatajateks hoopis eraisikud.

Pärast 2015. aastat on USA õhujõud heaks kiitnud rohkem kui 450 droonirünnakut.

Satelliitpositsioneerimine (GPS)

Iraagi konflikti ajal 1991. aastal rakendasid USA väed nii vastasleeri väeüksuste kui ka nende varustuspunktide leidmiseks tõhusalt globaalset positsioneerimissüsteemi GPS.

Esmakordselt sõjanduse ajaloos said piloodid ja laskurid niivõrd suure täpsusega sihtmärke sihtida ja nende pihta tulistada või neid pommitada.

Totaalne sõda

Ameerika kodusõja kiirema lõpetamise huvides otsustas põhjaosariikide leeri kindral William Sherman vastaspoole tsiviilelanikkonda mitte säästa.

Lõunaosariikide võitlust toetavate meeste ja naiste ressursside hõrendamise huvides laskis ta üles kiskuda raudteid, hävitada toiduvarusid ja põletada maha inimeste kodusid. Kokkuvõttes aitas selline taktika säästa elusid, tuues lähemale konflikti lõppu.

Kriitikute vastuseisust hoolimata on „totaalne sõda“ sellest ajast saati olnud sõjapidamises normiks.

Tolle lähenemise äärmuslikemaks näiteks on ilmselt tuumapommide heitmine Hiroshima ja Nagasaki linnadele Jaapanis, mis sisuliselt lõpetas Teise maailmasõja.

Telekanali National Geographic uus sari "Origins" („Päritolu“) uurib sõjapidamisest arstiteaduse ja sidepidamiseni kõikvõimalike valdkondade ajaloolisi juuri ja neis toimunud murrangulisi arenguid.