Läänemere Robinson Crusoe: kuidas eestlane Teise maailmasõja keerises üksi Suursaarele jäi
Alljärgnev lugu räägib, kuidas tallinlane Roman O. avastas end 1941. aasta talvel ihuüksinda Suursaarelt. Lugu ilmus esimest korda 1968. a jaanuaris New Yorgi eestlaste häälekandjas Vaba Eesti Sõna, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.
Sattusin augustis 1941 venelaste niinimetatud mobilisatsiooni alla ning Tallinna sadamas paigutati meie salk, kokku umbes 500 mobiliseeritut, väikesele purjekale „Örne“.
Sellega viidi meid otse üle lahe Hangösse, mis oli venelaste käes. Seal anti selga punasõdurite viletsad ürbid ning pandi kohe kindlustustöödele.
Meil tuli seal vedada kive ja liiva ning rahmeldada labida ja kirkaga. Tasuks oli vesine supilörts tüki leivaga ning eluasemeks anti endise biskviidivabriku ruumid.
Pärast Saaremaa vallutamist sakslaste poolt hakkasid venelased meid veelgi enam umbusaldama kui enne, kuna arvestasid, et meie oleme sakslaste pooldajad.
Meie „tööroodu“ ülemaks oli keegi umbkeelne vene madrus, kes käitus ka venelasele omase jõhkrusega. Tööst „vabal ajal“ toimusid aga järjekindlalt ülekuulamised.
Minulgi tuli seal korduvalt käia oma elulugu „jutustamas“. Igakord, kui ülekuulamine algas, oli esimeseks küsimuseks – mispärast ma olin kaitseliitlane.
Salgasin aga selle igakord maha ja püüdsin teha end nii punaseks kui iganes võimalik. Pean aga ütlema, et kommunisti osa mängimine pole sugugi kerge, kuna selleks on vaja loomupärast toorust ja ebainimlikkust koos totrusega. Tegin siiski, mis oskasin ja suutsin.
Kogu aeg valitses ka hirm, et mõni mu kaaslastest võib mind reeta. Eriti aga kartsin, et venelased saavad teada, et mu vend oli mobilisatsioonist kõrvale hoidnud, metsavennaks olnud ning vene madruste poolt juba suvel tapetud Lõuna-Eestis. Sellest olid teadlikud ka mitmed mu saatusekaaslased.
Elektrijaamas võis peast ilma jääda
Meeleheitlikus olukorras üritasid mitmed põgenemist. Nii oli meeles, et kord reedeti kuueliikmeline salk, kes kavatses soomlaste juurde põgeneda.
Nad viidi meie seast ühel ööl ära ja jäidki kadunuks. Pole kahtlust, et nad lasti maha. Samuti kadus mehi ka üksikult ja see kõik võttis olemise väga kõhedaks.
Siis ühel päeval valiti meie seast salk mehi tööle Hangö elektrijaama, kuhu minagi sattusin. Kuna olen kutselt elektrik, siis olin venelastele teretulnud ametmeheks.
Töö toimus seal kogu aeg venelaste hoolsa valve all ja juba enne tööle asumist hoiatati, et kui juhtub elektrijaamas kas või väiksem rike, siis vastutame selle eest oma peadega. Õnneks minu sealolemise ajal riket ei esinenud ja nii jäi mul ka pea alles.
Siis panime tähele, et venelased on ärevuses ja erilises põgenemise tuhinas. Tööle enam ei saadetud ning öeldi, et võime puhata, kuna edaspidi Leningradis tuleb nagunii hoolega tööd teha ööd ja päevad.
Eestlaste eest püüti siiski evakueerimist varjata ja meid viidi lihtsalt tükk maad eemale ja kästi ajaviiteks üht suurt auku kaevata. Sinna viidi hommikul pimedas ja toodi tagasi videviku ajal. Nii taheti meie eest salata, mis toimus kindluse alal.
Taldrikukillud põrandal
Ei mäleta enam täpselt, kas oli see 27. või 28. nov., kui meie rood käsutati rivisse ja hõigati välja 72 meest, kelle hulka minagi kuulsin.
Teised aga viidi Russarö saarele, nagu hiljem selgus, kust pääsesid mõni aeg hiljem õnnelikult kodumaale tagasi. Meie salk pidi aga evakueeritama otse Leningradi, millest saime ka alles hiljem teada.
Pärast eraldamist teistest käsutati meid tagasi oma ruumidesse, kus algas pinev ootusärevus. Peas keerlesid mõtted – mis sünnib edasi? Kui viiakse ära, siis kuhu nimelt? Kui meid jäetakse siia, mis siis meiega tehakse?
Neljandal ootepäeval sattusin kööki tööle. Askeldasin seal parajasti oma tööülesande juures, kui sisse tuli meie rooduülem. Ta ise oli ilmses ärevuses ja erilises raevuhoos.
Pikemalt kaalumata haaras laualt taldrikuvirna ja paiskas selle vastu maad, ise venelase kombel vandudes kolmekordseid.
– Soo-oh, nüüd on tibladel päevad loetud, käis mul peast läbi mõte taldrikukilde põrandal silmitsedes.
Südantlõhestavad viiulihelid
Samal õhtupoolikul tuligi käsk meie salgale – „Sadamasse“. Teele asudes lisasid politrukid neile omasel viisil hoiatuse – kes katsub põgeneda, see saab kohe tuld. Linnast välja liikudes võisime näha juba päris paanikat. Politrukid purustasid metsikus vihas elamute aknaid ja näisid otsekui lahtilastud metsalistena.
Sadamas viidi meid esijoones ühe kaubaauriku juurde, kuid seal meid vastu ei võetud. Siis viidi veel mitme laeva juurde, kuid kõikjal keelduti meid peale laskmast.
Külmetasime siis ühe kalju varjus mitu tundi, kuni käsutati meil ühele praamile ja viidi sellega eemalasuvale suuremale laevale „Stalin“.
Seal paigutati meid laeva keskossa ühte suuremasse ruumi, mille uksed suleti ja nii olime täielikud vangid. Valgust jagas vaid üksainus ähmane elektrilambike lae all. Siis algas sõit, nagu võisime oma ruumis märgata.
Meeleolu oli kõigil rusuv, mida katsus leevendada oma viiulimänguga endine „Kuld Lõvi“ orkestrimees. Umbes kolm tundi hiljem, kui viiulilt kostsid parajasti südantlõhestava loo helid, käis väljas vali raksatus, mis kergitas laeva otsekui üles.
Meie juures olev politruk katsus meid rahustada valega, et tulistavad „Stalini“ kahurid sakslast. Kuid teadsime väga hästi, et laeval polnud üldse kahureid. Peagi järgnes veel teine plahvatus, siis kohe kolmas.
Viimane neist oli eriti tugev ja pani suure laevakere lausa hüppama. Nüüd politruk enam midagi ei öelnud ja kindlasti oli isegi rohkem verest väljas, kui meie.
Eestlased kütavad soome sauna
Trügisime väljapääsu poole, kuid laevatekile meid ei lastud. Mul õnnestus siiski end välja poetada ja siis nägin, et laevanina oli täiesti veel all.
Oli päevaselge, et laev oli sattunud sakslaste miinitõkkesse ja oli hukkumas. Kõikjal oli kisa, vandumist ja hoigamist läbisegi.
Olin tormanud laevalaele kampsuni väel. Kuna hakkas jahe, siis hüppasin veel ühte lähemalasuvasse kajutisse, kust tõmbasin omale selga ettejuhtuva sõdurisineli ja ruttasin reelingu juurde.
Madrused lükkasid seal parajasti merre üht päästeparve ja kutsusid mind appi. Ühisel jõul saimegi selle vette ja hüppasin ise peale.
Meid oli seal kokku seitse meest – kuus venelast ja mina. Kiirelt aerutasime laevast eemale ja kui olime juba avamerel, hellitasin endamisi lootusi, et küllap satume nüüd mõne saksa või soome laeva peale, kes liiguvad siit läbi.
Kuid paraku läks kõik teisiti. Meid korjas parvelt ära vene mootorpaat ja viis Suursaare sadamasse.
Saarel oli rohkesti venelasi ja sealt leidsin eest ka 18 tuttavat eestlast, mobiliseeritut Hangöst. Kuigi olime läbikülmunud ja näljased, siis ometi meie seal mingit abi ei saanud.
Lõin siis teiste eestlastega kampa ning otsisime ühisel nõul üles soome sauna. Selle kütsime soojaks ja nii oli vähemalt soe ulualune olemas. Hommikul varakult läksin ringi luusima, et mingit kindlamat varjupaika leida enda peitmiseks, sest venelastega koos Leningradi edasi põgeneda ma ei tahtnud.
Õhtul anti meile igale pisut leivakuivikuid ja karp paberosse. Kui see toiming oli läbi, käsutati kõik sadamas seisvale laevale, et Leningradi sõita. Kuna kogu aeg oli meil valve ümber, siis ei saanud ma ka varjule minna ja pidin koos teistega laevale ronima.
Seal aga õnnestus mul siiski pimeduse varjul jälle maale hiilida, kust siirdusin kõige lähema metsa alla. Pimedas ei suutnud ma enam üles leida seda varjupaika, mille olin päeval valmis vaadanud. Leidsin siiski ühe venelaste varjendi koopa, kuhu end peitsin.
Kuna saarelt kostis ka veel järgmisel päeval püssipaukusid ja lärmamist, siis ei julgenud välja tulla ja viibisin seal peidus ühtejärge kolm ööd-päeva. Nälja kustutamiseks närisin hästi pikkamisi viimaseid leivakuiviku tükke, mis olid taskusse jäänud. Janu sain kustutada lume imemisega.
Läänemere Robinson Crusoe
Neljanda päeva hommikul otsustasin siiski minna välja luurele, et toitu leida. Kuna vahepeal oli ka laskmine lõppenud, siis järeldasin, et venelased on juba läinud.
Ringi liikudes ei juhtunud kedagi hingelist nägema ja järeldasin sellest, et olen tõepoolest ainuke inimene sellel saarel – seega pesuehtne Läänemere Robinson Crusoe. Hakkasin siis astuma sadama poole, kus mind rabas aga üllatus – seal seisis ju veel üks laev!
Kuid minu ehmatus oli asjata, kui asusin laeva lähemalt silmitsema – see oli vaid mahajäetud vrakk ning korstna otsast paistis paks lumekord.
See vaatepilt sisendas minusse uut julgust, et olen siin ainukeseks inimeseks ja nii pöördusin päris julge sammuga venelaste poolt mahajäetud elamuid tuhnima, et midagi toidupoolist leida.
Kuid mu otsimised olid asjata, sest midagi söömiseks kõlbulikku ei suutnud kusagilt avastada. Lõpuks sattusin mahajäetud haiglasse, kus oli olukord ikkagi parem ja saatsin selle öö seal mööda.
Järgmisel hommikul asusin uue hooga toitu otsima ja seekord oli mul siiski pisut õnne, kuna avastasin ühest hoonest paari-kilose biskviidikasti. Nälg oli juba sedavõrd suur, et asusin kohe neid sööma. See aga tekitas uusi lootusi, et küllap on ka soomlased peagi kohal ja siis olen pääsenud.
Mis teed? Söön biskviite
Keset mõnusat biskviitide söömist tabas aga üllatus. Väljast oli kuulda jalaastumisi krudiseval lumel. Keegi pidi seal olema, see oli selge, kuid küsimuseks oli kes? Kas mitte ehk mõni mahajäänud vene politrukk?
Igaks juhuks haarasin juhusliku löögiriista, mis kätte puutus, see oli auto käivitamise vänt. Ka see võis sobida kui algab võitlus elu ja surma peale.
Hetke pärast avaneski uks ja sisse astus punasõduri mundris mees. Venelane! välgatas peas ja haarasin vända kõvemini pihku. Rünnakuks polnud aga veel alust, sest tuleja oli ilma püssita ja polnud ka märgata revolvrit. Ta silmitses mind uudishimuliku pilguga ja küsis lõpuks murtud vene keeles:
– Mis teie siin teete?
Seadsin autovända löögivalmis ning vastasin samuti vene keeles võimalikult rahuliku häälega:
– Nagu näed, söön biskviite.
Lisasin siis veel juurde, kas ehk temagi tahaks mõnda neist maitsta. Ta vaatas mind uuesti teravamalt ja puhkes siis naerma, öeldes eesti keeles:
– Me oleme vist küll ühed mehed.
Edasi selgus, et ta oli samuti venelaste poolt mobiliseeritud eestlane ja pärit samast salgast kust minagi. Edasi tähendas ta, et temal olevat veel kaks kaaslast, samuti eestlast. Nemad olid maha jäänud ja endid varjanud venelaste eest, et mitte Leningradi minna.
Läksime nüüd koos tema kaaslaste juurde, kus oli ka pisut toitu ning keetsime ühiselt teed. Edasi teostasime majades tuhnimise juba ühiselt, kusjuures avastasime veelgi üht-teist söödavat ja seadsime nüüd endid üsna mugavalt sisse, jäädes soomlaste tulekut ootama.
Otsisime ka riideräbalaid ja meisterdasime neist hädapärase Eesti lipu, et vajaduse korral sellega soome lennukitele märku anda, kui need juhtuvad meist üle lendama.
Koju uueks aastaks
Kolm-neli päeva elasime saarel omaette. Siis ühel varahommikul tormas üks meie kaaslasi, kes oli väljas liikunud, ruumi tagasi rõõmustava teatega, et soomlased on juba saarel.
Läksime kohe õhinal välja vaatama ja tõepoolest lähenesid meile metsast mehed hallides sinelites. Haarasime nüüd oma lipu ja läksime hõimuvelledele vastu, kus kohtumine kujunes südamlikuks.
Jäime siis soomlaste juurde, kuni 29. dets. 1941 toimetati meid Helsingisse ja sealt jõudsime laevaga uue-aasta päevaks tagasi kodulinna Tallinna. Meiega oli kaasas veel suurem hulk mehi, kes olid ka pääsenud mitmel viisil venelaste käest soomlaste juurde.
Meie rõõmutundeid on raske kirjeldada, kui astusime jälle Tallinna tänavatel vabadena ja otsekui tagasisaabunutena surmavallast.
***
Suursaarest
Suursaar (ka Kotkasaar, Kõrgesaar) on Venemaale kuuluv saar Soome lahes, 180 kilomeetrit Peterburist läänes, Eesti rannikust 55 kilomeetri kaugusel. Saare pindala on 21 km², pikkus 11 km ja laius 1,5–3 km.
