Leiti kõige vanem käsikiri, kus mainitakse numbrit null
Arvu null (0) kontseptsioon oli omal ajal matemaatikas revolutsioonilise tähtsusega. Ajaloolased on ammu teadnud, et nulli idee pärineb Indiast, kuid selle täpne saamislugu on jätkuvalt hämar.
Nüüd on tuvastatud nulli kõige varasem teadaolev mainimine kolmandast või neljandast sajandist pärinevas käsikirjas, kuulutasid hiljuti Inglismaa Oxfordi ülikooli teadlased.
Kuulus kirjarull, nn Bkahshali käsikiri on Oxfordi ülikooli egiidi all tegutseva sir Thomas Bodley nimelise teadusraamatukogude võrgustiku (ingl Bodleian Libraries) kollektsiooni kuulunud juba alates 1902. aastast. 1881. aastal kaevas teksti oma põllult Peshawari lähistel Bakhshali külas, nüüdisaegsel Pakistani territooriumil välja kohalik talupoeg. Käsikiri koosneb 70 puukoore-lehest ja sisaldab sadu nulle, mis on tähistatud punktidega.
Nood punktid polnud siiski samasugused nullid kui need, mida kasutame arvude väljendamiseks nüüdisajal. Enne kui nulli eraldiseisva numbrina tunnustama hakati, kasutati seda kohatäitjana suuremate arvude konstrueerimiseks, s.t null täitis ainult sellist funktsiooni nagu arvus 101. Samasuguseid kohatäite-tärke on kasutanud muudki muistsed kultuurid nagu maiad, kes kasutasid samaks otstarbeks teokarbikujulist märki, ja babüloonlased, kes tähistasid „tühja kohta“ kahe kiilu kujulise märgiga.
Bakhshali käsikirjast leitud kohahoidja-null on Oxfordi ülikooli matemaatikaprofessori Marcus du Sautoy hinnangul siiski tähelepanuväärne, kuna kujutab endast algupärast seemet, millest sajandeid hiljem kasvas välja nulli kui täieõigusliku arvu kontseptsioon — miski, mida paljud eksperdid peavad üheks olulisemaks avastuseks matemaatika ajaloos.
Nulli kui absoluutset mittemiskit tähistava arvu kontseptsioon sillutas teed algebrale, aritmeetikale ja küberneetikale. Esimene tekst, milles nulli käsitletakse arvuna, on India astronoomi Brahmagupta töö „Brahmasphutasiddhanta“, mis pandi kirja aastal 628 m.a.j.
Varem on uurijad püüdnud hinnata Bakhshali käsikirja vanust selle kirjutamisstiili ja keele põhjal. Hiljutine Jaapanis läbi viidud uuring jõudis järeldusele, et tekst kirjutati tõenäoliselt üles millalgi 8. ja 12. sajandi vahel.
Oxfordi ülikooli uurijad rakendasid radiosüsiniku-meetodit — orgaanilise materjali vanuse määramist selles leiduvate süsiniku-isotoopide alusel (isotoopideks nimetatakse sama elemendi erineva massiarvuga, s.t tuumas leiduvate neutronite erineva arvuga variante). Süsinikdateering tegi aga olukorra mõneti keerulisemaks — nimelt paistab, et Bakhshali käsikiri ei pruugi olla üks eraldiseisev tekst, vaid see võib koosneda mitmest tekstist.
