Kummaline kalju „muneb“ iga 30 aasta tagant „muna“

Udustes Hiina mägedes mune munev kalju kõlab nagu kujund mõnest muistsest legendist või mõistujutust. Selliselt kirjeldatav geoloogiline nähtus on aga tõeline — ehkki „munemise“ tulemuseks pole siiski mitte päris munad, vaid munakujulised rahnud.

Üks selline salapärane kaljumoodustis leidub Hiina edelapiirkonnas Guizhou provintsis Qiannan Buyei ja Miao autonoomse piirkonna eraldatud sopis. Kaljule lähimas külas ei ela rohkem kui 20 leibkonda, kuid paik on ometi kuulus tänu kummalisele munevale kaljule. Hiina ajakirjanduse andmetel on seni kokku kogutud 68 taolist „kivimuna“.

Vahetevahel, keskeltläbi üks kord iga 30 aasta tagant väljub kuue meetri kõrgusest kaljupaljandikust ümara kujuga kivi, mis langeb maha. Munajate rahnude läbimõõt piirdub 20–40 sentimeetriga. Kohalike kinnitusel leidub ümbruskonnas veel palju samasuguseid kivikuule.

Millega kummalist nähtust selgitada? Kohapeal asja uurimas käinud teadlaste arvamused lähevad lahku, kuid üldise konsensuse kohaselt on põhjus kuidagi seotud erosiooni kiirusega ja erinevustega kivimite kõvaduses.

Kaljupaljandik koosneb tavalisest lubjakivimist, mis tekkis umbes 500 miljonit aastat tagasi Kambriumi ajastul. „Munad“ seevastu on moodustunud raskematest, vastupidavamatest settekogumitest. See tähendab, et kalju ise kulub pikkadest vihmaperioodidest ja ootamatutest varingutest johtuva erosiooni tõttu kiiremini kui „munad“ selle sees. Kivimunade ümarus arvatakse tulenevat voolavast veest. Küsimusele, miks neid kaljudesse nii arvukalt kätketud on, ei oska aga keegi veenvalt vastata.

Samasuguseid ümaraid kive võib kohata kaljudest välja turritamas mujalgi maailmas, näiteks USA-s Colorado osariigis, kuid pole teada, kas nood munakujulised kivid kukuvad samamoodi maha nagu tillukese Hiina küla lähistel.