Kivide sulatamiseks vajalik kuumus on tõeliselt peadpööritav. Jahedama laava temperatuur võib olla „ainult“ 300 kraadi ringis, umbes sama tuline kui tüüpilise pizza-ahju sisemus.

Ühendriikide geoloogiauuringute ameti United States Geological Survey andmetel võib vulkaanidest välja purskuva laava temperatuur aga küündida suisa 1600 kraadini.

Miks on erinevused temperatuurides nii suured? Sellepärast, et eri keskkondades tekkinud kivimikihtidel on isesugune keemiline koostis ja mineraalidesisaldus, mis võivad sulamistemperatuuri oluliselt mõjutada.

Näiteks Hawaii basaltkivimitest koosnev laava on pigem tuline, samas kui mineraalid, mida leidub USA loodepiirkonnas Saint Helensi vulkaani läheduses, sulavad paarsada kraadi madalamal temperatuuril.

Pärast purset hakkab laava jahtuma ning muutub viimaks jälle tahkeks kivimiks. Kuumem laava voolab kiiremini — pool kuni poolteist meetrit minutis —, seejärel aeglustub ja jahtub, liikudes vahel vaid paarkümmend sentimeetrit päevas.

Kuna laava liikumine on enamasti üsna aeglane, ei kujuta laavavoolused endast erilist ohtu. Mis juhtub aga siis, kui inimene laavaga ikkagi kokku puutub?

Esiteks ei ole tõenäoline, et inimene voolavasse kivimisse kiiresti sisse vajub. Laava on veest kolm korda tihedam ja lihtsalt ei valgu raskuse all sama kiiresti laiali. Küll aga võib kokkupuude sellega põhjustada ränki põletushaavu. Laavast kiirgav kuumus on esimene tegur, mis ohvrit kõrvetab.

Laava kuumuse kraadimiseks kasutavad vulkanoloogid termoelemente ehk termopaare (ingl thermocouples) — kaht sama vooluallikaga ühendatud, eri materjalidest valmistatud traati. Seadme kasutamisel mõõdetakse takistust termopaari otsas ning kalkuleeritakse selle põhjal täpne temperatuur.

Termoelemente valmistatakse nii keraamikast kui ka roostevabast terasest; mõlemal on kõrgem sulamispunkt kui kõige kuumemal laaval.