Koobaslinn Armeenias: veel sajand tagasi elas seal 8300 inimest, nüüd aga...

Ühes Armeenia kaguosa külakolkas jalutavad kariloomad ringi mäenõlva sisse uuristatud ruumides ja söövad rohtu iidsete kaljukoobas-kodude vahel. Selline on muistne Khndzoresk (Խնձորեսկ) — vulkaanilisse kivimisse rajatud mitmekorruseline asula. Arheoloogilised leiud annavad mõista, et inimesed on mäkke kaevatud koobastes elanud juba rohkem kui tuhat aastat. Viimased elanikud lahkusid sealt suhteliselt hiljuti, 1950. aastatel.

20. sajandi algusaastatel oli Khndzoresk 1800 leibkonna ja 8300 elanikuga suurim küla kogu Armeenia idapiirkonnas. Toonastel koobaskodudel oli mitu tuba ja need paiknesid sõna otseses mõttes üksteise otsas — ühe majapidamise katus oli kõrgemal asuva elamise aialapp. Külas tegutses mitu kooli, neli kirikut, kolm värvalitöökoda, mitu parkalitöökoda ja veel umbes 27 äri. Teadaolevalt liikusid kohalikud elanikud küla eri paikade vahel mööda salakäikude võrgustikku ja kasutasid kõrgematele tasanditele pääsemiseks köisi.

Küla nime päritolu on mõneti segane. Rahvapärimuses on selle kohta levinud kaks pajatust. Ühe versiooni kohaselt on asulale nime andnud piirkonnas kasvavad õunapuud, kuna „khndzor“ tähendab armeenia keeles õuna; samas võib nime aluseks olla hoopis sõnaühend „khor dzor“, mis tähendab sügavat mäekuru ja võib viidata kaljudele, millesse küla rajatud on. Ehkki uurijad pole päris kindlad, millal koobasküla õigupoolest rajati, leidub selle kohta sissekanne 13. sajandist pärinevas ürikus, kus loetletakse Tatevi mungakloostrile kümnist maksma kohustatud külasid.

Lisaks põnevale arhitektuurilisele vaatamisväärsusele kujutab Khndzoresk endast kohustuslikku sihtkohta ka kõigile sõjaajaloost huvitatuile. Nimelt on Khndzoreski lähedale maetud Armeenia Osmanite impeeriumi ikke alt vabastamiseks 18. sajandil korraldatud ülestõusu üks juhtfiguure Mkhitar Sparapet. Legendi kohaselt tapsid külaelanikud ta Osmanite verise kättemaksu kartuses 1730. aastal. Väepealiku kivikalme asub vanast külast veidi lõuna poole jääva mäekuru põhjas 18. sajandist pärineva erakla territooriumil.

1958. aastal kolisid vana Khndzoreski elanikud sealt minema pärast uue küla rajamist kõrgemale kuru nõlvale. Kolimise täpsed põhjused on vaieldavad — mõned väidavad, et 1930. aastatel hävitas maavärin osa külast ja muutis selle ebaturvaliseks, ajendades rahvast vähehaaval lahkuma. Teise versiooni kohaselt sundisid elanikke kodusid hülgama hoopis Nõukogude võimud, kes pidasid koobastes elamist igandlikuks ning tahtsid vulkaanilist kivimit ehitusmaterjali tootmise eesmärgil kaevandada.

Olgu põhjused, millised tahes, koobasküla pered ehitasid igatahes mägedesse uue asula, kolisid sinna ja panid sellele tabava nime Uus Khndzoresk. Praegu ühendab uut ja vana külakohta 60 meetri kõrgusele jõe kohale ehitatud 160 meetri pikkune rippsild.

Ainulaadse asula arhitektuuri, maastike ja legendidega aitab tutvust teha panoraamkaart, mille valmistajaks on virtuaalturismi-platvorm 360 Great Armenia.

Allikas: Smithsonian.com