Salaokse, mässumeelsed habemed ja vaikus eetris: kuidas kolm astronauti kosmoseajaloo vägevaima streigi korraldasid

Ei saa öelda, et just liiga sageli kuuleks juhtumeist, mille puhul juhtimiskeskus ja kosmoses missioonil viibijad omavahel tõsiselt raksu oleksid läinud. Suuremas või väiksemas vormis on seda mõnel harval korral siiski juhtunud. Vast kõige tulisem niisugune vastasseis toimus aasta 1973 lõpus.

Lugu juhtus missiooni Skylab 4 käigus 28. detsembril 1973. Selleks ajaks oli tollal ajaloo pikim kosmosemissioon jõudnud umbes poole peale. Skylab oli NASA esimene orbitaaljaam, mis töötas aastail 1973-79 ja Skylab 4 selle viimane missioon, mis pidi vältama kokku kaksteist nädalat ehk rekordiliselt kaua.

Jaamas oli missioonil kolm meest – komandör Gerald P. Carr, teaduspiloot Edward G. Gibson ja piloot William R. Pogue. Nagu Cara Giaimo Atlas Obscuras kirjutab, katkes 28. detsembril nende raadioühendus Houstoni kontrollkeskusega ja olenevalt allikaist oli katkestuse põhjuseks kas sihilik katkestus ehk streik või siis tehniline viperus.

Kuid tõsi on see, et kolme missioonil viibiva astronaudi läbisaamine juhtimiskeskusega oli algusest peale pingeline.

Kui kolmik 16. novembril 1973 jaama jõudis, leidsid mehed, et eelmine meeskond on neile kummalise kingituse jätnud – nood olid jaamas kantavad vormid kolme käepärastest vahenditest tehtud nuku selga pannud ning igaühel neist oli rinnal värske astronaudi nimesilt. Ehkki seda võis võtta kui nalja, võis see olla ka torge ses suunas, et kõik Skylab 4 missiooni liikmed olid „rohelised“ astronaudid ehk esimest korda kosmoses. Varasematel missioonidel oli alati mõni veteran kaasas olnud.

Et Skylab otsustati plaanitust varem pensionile saata, otsustas NASA viimasest missioonist välja pigistada kõik, mis vähegi võimalik. Esmakordselt kosmoses olevate meeste päevaplaanid topiti varavalgest õhtuni tihkelt ülesandeid täis (kokku oli ette nähtud 84 16-tunnist tööpäeva, milles olid ülesanded kirjas minutilise täpsusega). Kohe pärast ärkamist hakati tegelema päikeseuuringute, meditsiiniliste katsete, Maa ja Kohouteki komeedi uuringute ja paljude muude teiste tähtsate ülesannetega. Vahetult pärast söögiaega oli ette nähtud trenn, puhkeaeg praktiliselt puudus ja harjumiseks eluga kaaluta oleku ehk mikrogravitatsiooni tingimusis polnud samuti aega ette nähtud.

Vale oksekäitlus

Probleemid algasid kohe esimesel õhtul tänu ootamatule okseprobleemile. Reis kosmosesse ja dokkimine Skylabiga oli kolme astronaudi enesetunde üsna näruseks teinud ja kõigi oli süda paha. Pärast esimest õhtusööki hakkas piloot Pogue (mees, kelle hüüdnimi oli iroonilisel kombel Iron Belly ehk Raudkõht) oksele. Marsha Freemani raamatus Challenges of Space Exploration kirjutatakse, et astronaudid oleksid pidanud kohe teavitama juhtimiskeskust, okse hoolikalt külmkuivatama ja Maale missioonijärgseks uurimiseks kaasa tooma, aga nood otsustasid oksekoti pärast mõningast arutelu lihtsalt prügisse visata. David Shayler kirjutab raamatus Skylab: America`s Space Station, et kui meedikud oleksid teada saanud, et meeskonnaliikmeist keegi oksendab, oleksid tagajärjed ülejäänud missioonile olnud kaunis tõsised. Järgmisel päeval oli Poguel juba parem olla ja mehed ei pidanud juhtunut isekeskis eriti millekski.

Nad unustasid aga, et kogu nende aetud jutt salvestati ja see jõudis juhtimiskeskuse asjapulkade ja kõrvu. Kui seal salaoksest teada saadi, oli Houston püha viha täis. New Yorker kirjutas, et esimest korda kosmoseuuringute ajaloos tehti missioonil olevatele astronautidele ametlik noomitus.

Tiheda tööga aga jätkati. Praktiliselt otsekohe jäid uudses keskkonnas hõljuvad Carr, Gibson ja Pogue graafikust maha. Iga kümne päeva tagant oli meestele küll ette nähtud vaba päev ja dušivõimalus, kuid tööd oli nii palju, et puhkepäevadest ei tulnud midagi välja. Vähe sellest, Carr meenutas hiljem, et isegi siis, kui astronaudid tundsid looduse kutset, pidi selleks esmalt graafikus vaba koha leidma.

Käärid kubemesse

Lisaks käisid meestele närvidele nende pruunid vormid, seda nii välimuse kui funktsionaalsuse tõttu. Tööriistad ei mahtunud vormide ettenähtud taskutesse, need tuli seetõttu pista valedesse taskutesse ja aasadesse, mis tähendas muuhulgas, et iga kord, kui Carr paelu sidus, torkas ta endale kääridega kubemesse. Toit oli küll hea, aga magedavõitu ja maitseaineid orbitaaljaamas polnud - olmejama jätkus.

Justkui protesti märgiks - aga võibolla lihtsalt puuduva raseerimisaja tõttu - kasvatasid kõik kolm meest endale habemed, mis oli kosmoselendude ajaloos väga tavatu ja pani Houstoni end üsna ebamugavalt tundma. Lõpuks hakkas juhtimiskeskus tiimi avalikult kirjeldama kui „uimast ja negatiivset“ – sedagi polnud varem juhtunud. Meeste rahuolematus lakkamatu rabelemise ja üldise olmega ei toonud aga kaasa mingeid muudatusi. Juhtimiskeskusest teatati neile lihtsalt, et nad ei tee piisavalt tublisti tööd.

28. detsembril avastas aga juhtimiskeskus, et mitte ühtegi meest ei ole võimalik raadio teel kätte saada. Nad olid otsustanud vaba päeva võtta. Selline allumatus oli täiesti pretsedentitu.

David Hitti raamatus „Homesteading Space“ kirjutatakse, et katkestus raadiosides oli lihtne eksitus – mehed unustasid oma vahetused raadiote juures sünkroniseerida. „Mingit kosmilist streiki absoluutselt mitte mingil kujul ei toimunud,“ ütles teaduspiloot Gibson. „Millega saanuks me juhtimiskeskust ähvardada? Et me läheme Kuule elama?“

Ent komandör Gerald Carri intervjuust, mille 20 aastat tagasi New Tork Timesile andis, nähtub, et astronaudid esitasid siiski juhtimiskeskusele ultimaatumi. Selleks hetkeks, ütles Carr, oli astronautidel juba liigtihedast graafikust nii tõsine tüdimus, et ta teatas Houstonile, et saagu mis saab – nemad võtavad vaba päeva. Selle rõhutamiseks lülitasid nad oma raadiod välja. Mehed vahtisid rügamise asemel niisama aknast välja, pesid ennast, lugesid ja puhkasid. Carr on samas meenutanud, et raadiotega "läksid nad siiski hooletuks," mistõttu press asja suureks puhus.

Vastuhakk tõi aga tulemusi. Järgnevate päevade jooksul peeti juhtimiskeskuse ja missiooni koostajatega läbirääkimisi ja meeste ülejäänud programm vaadati üle. Selle koostajad tunnistasid, et ajakavad olid kokku pandud „liiga ambitsioonikalt“. Niisuguste programmide tulemuseks võis olla, et eelmine Skylabi missioon sai oma töödega ettenähtust kiiremini hakkama ja küsis ise lisategemist juurde, mistõttu Skylab 4 programm otsustati ülesandeid täis tuupida.

Kõik sai tehtud

Pärast intsidenti hakati Skylab 4 raames töötama teistmoodi: jaama saadeti edaspidi justkui poe ostunimekirju erinevate ülesannetega, mida astronaudid täitsid siis, kui nad tundsid, et on õige aeg. See töötas hästi, suhted juhtimiskeskuse ja astronautide vahel paranesid ja nagu Carr meenutas, selgus pärast missiooni lõppu, et mehed olid täitnud kõik ülesanded ja sooritanud kõik eksperimendid, mis missiooni alguses ette nähtud olid. Tõsi, tagasi kosmosesse ei saadetud ühtki kolmest astronaudist enam kunagi.

Mis jaama endasse puutub, siis see sisenes Maa atmosfääri 11. juulil 1979 ja kuna NASA oli arvutustes eksinud, kukkusid mõned selle tükid Lääne-Austraalias maale.