Eesti Kalastajate Selts ei toeta ministeeriumi ettepanekuid Pärnu ja Peipsi ahvenate osas
KKM plaanidesse kuulub harrastuskalastuse väärtustamine atraktiivse rekreatsioonitegevusena ning eeskiri hoidmine lihtsa ja arusaadavana. Kalastustasusid on plaanis jätkuvalt muuta paindlikumaks ning kättesaadavamaks. Keskkonnakoormuse kasvu ei ole senise arengu juures täheldatud (näiteks paindlikum vähilubade müük). Kõne all oli ka mõnede liikide (nt. harjus, tõugjas) varude lokaalne hea seisukord ning võimalus neid taas tulevikus püüda.
Toetust leidis Tallinna Kalastuspordi Klubi ettepaneku muuta kalapüügieeskirja tekst lihtsamaks - kõik piirangud peaksid sisalduma ühes dokumendis ning see dokument peaks olema mõistetav ka juriidilise hariduseta inimesele.
Tõsiseid vaidlusi tekitasid KKM esitatud ahvena- ja kohapüügi regulatsioonide ettepanekud.
Keskkonnaministeerium teavitas kavatsusest piirata talvist harrastuslikku Pärnu lahe ahvenapüüki 15 kg päevasaagini. Põhjenduseks toodi vajadus piirata harrastuslikult püütud kala ebaseaduslikku edasimüümist.
EKS seisukoht on, et selline piirang on põhjendamatu ning selle kehtestamisega ei saavutata soovitud tulemust. Allpool EKS poolt esitatud seisukohad sellise piirangu vastu:
1. Harrastuslikult püütud kala edasimüümine on keelatud. Teadaolevalt selline tegevus siiski toimub. Enne täiendavate piirangute kehtestamist sellise tegevuse takistamiseks tuleks ära kasutada muud, oluliselt efektiivsemad võimalused lubamatu tegevuse ohjeldamiseks. Täiendava piirangu, millise järelvalve võimekus on küsitav, kehtestamine EKS hinnangul olukorda ei paranda;
2. “Kõikide piirangute seadmine käib teadussoovituse alusel.” (http://www.envir.ee/et/kalandus).
Kõnealune ettepandud piirang ei põhine ühelgi teadusuuringul. Selle kehtestamisel läheks KKM vastuollu oma tegevuse põhimõtetega. Ükski avalikult kättesaadav teadusuuring ahvenavarusid Eesti rannikumeres ega siseveekogudes ohustatuks ei pea, seega puudub vajadus piirata ahvena püüki;
3. Seaduse järgi võib osta kutseliselt kalurilt kuni 30 kg kala ilma dokumentatsioonita ning päritolu tõendamise kohustuseta. Seades harrastajaile piiranguks madalama kui 30 kg piirangu, ei ole võimalik seaduse täitmist jälgida - harrastuspüügil lubatust suurema kalakogusega püüdja võib alati väita, et limiiti ületav kogus on ostetud kutseliselt kalurilt.
Teine, emotsionaalsem teema käsitles Pärnu lahe kohapüüki. Ministeeriumi hinnangul on harrastuspüügil püütud 9st kalast 8 alamõõdulised ning nende vabastamise käigus saab märkimisväärne osa hukku põhjustavaid vigastusi. Selliste vigastuste vähendamiseks tehti ettepanek kidata konksude kasutamine. EKS toetab kalu vähem vigastavaid püügiviise, ent peab sellise piirangu elluviimist ning järelvalvet ebaproportsionaalselt ressursimahukaks - nii järelvalveorganitele kui ka kalastajaile.
Teadusuuringute põhjal moodustab harrastuslik püük kuni 10 % kutseliste väljapüügist ning harrastuspüügil vabastatud alamõõdulistest kohast hukkub alla 10% (vt http://www.envir.ee/sites/default/files/koha_eesti_rannikumeres_emi_uuring_2016.pdf) Selline hukkunud alamõõduliste isendite arv on oluliselt väiksem kutselisel püügi välja püütud alamõõdulistele kohade arvust (vt ka. lk 30 http://www.envir.ee/sites/default/files/soovitused_2017_aastaks.pdf) ning alamõõduliste kalade väljapüügi piiramiseks Pärnu lahes on oluliselt tõhusam reguleerida kutselist püüki. Lisaks on iga harrastuspüügil kasutatav vahend tootjapoolselt arendatud komplektsena ja just sellisel moel tasakaalus olevana ning selle hilisem modifitseerimine, konksude arvu muutuse või konksude kaalu muutusega võib viia kalastusvahendi tasakaalust välja ning sellisel moel muuta ta töökõlbmatuks.
Kogu kidaga või kiloga tehtav potentsiaalne kahju loodusele on paljuski eetilise kalastuse küsimus ning eetikat reeglina õigusloome vahenditega ei kasvata. Pigem võiks harrastajad ja riik siinkohal seljad kokku panna ja tegeleda teavituskampaaniatega järgneva 10-15 aasta jooksul, et tõsta kalastuskultuuri ning hoolivust elus looduse vastu. Kui siiski peetakse ainuvõimalikuks vahendiks harrastusliku püügi piiramist ajutiste kitsenduste näol, siis tuleks need põhjalikult läbi mõelda ning selgelt ja arusaadavalt sõnastada:
* Mis on hetke olukorras valesti ning mida soovitakse muuta
* Kui pikk on ajutine piirang ning milles see täpselt seisneb
* Mis on ajutise piirangu mõõdikud. Mida täpselt mõõdetakse piirangu kehtimise ajal ning peale seda? Mis saab edasi, kui mõõdik vastab soovitule? Mis saab siis, kui ajutine piirang ei ole avaldanud mingit mõju või tema mõju on vaid osaline?
Parim, mida saame harrastajana ise teha, on kalastada eetiliselt ning sellises koguses, mida on oma tarbeks vaja ning sellist suhtumist ka propageerida nii sõprade kui tuttavate hulgas. Kui märkame rikkumist, siis on õige käitumine anda sellest teada KKI valvetelefonil 1313 ning mitte pead kõrvale pöörata. Seejuures ei pea me silmas vaid harrastuslikku kalapüüki, aga ka loodusressurside kasutamist laiemalt ning seda ka tööstuslikus vallas. Kasutame kõik sedasama loodusressurssi ning mida arukamalt me sellega ümber käime, seda rohkemaarvuliseks muutub väärikas suuruses saagi tabamine ja kalastuse resultatiivsus tervikuna pöördub tõusujoonele.
Eesti Kalastajate Selts
