Sel aastal on Põhja-Koreas jälle põud ja nüüd vähendati riiklikku toidunormi tavaelanikele 300 grammi peale päevas, mis on sada grammi vähem kui mullu. Krooniline alatoitumine on põhjustanud niigi suurt emade ja vastsündinute suremust sünnitusel, ligemale kolmandik alla viieaastastest lastest on arenguhälvetega. Ja nüüd olevat riigis rängim põud viimase 16 aasta jooksul.

Rahvusvahelised sanktsioonid küll ei takista Põhja-Koreale saadetavat toiduabi, isegi soosivad seda, kuid enamik muust maailmast omabPõhja-Koreaga kauplemisest vaid negatiivseid kogemusi. Riik, mille kogu ideoloogia on rajatud kohustuslikule iseeneda ressurssidega toime tulemisele (juche) ei ole olnud usaldusväärne partner.

Ja ainus liitlane, kes riiki jalul hoiab, on Hiina. Maisi on sel aastal Põhja-Koreasse veetud 32 korda suuremas koguses kui veel aasta varem, banaane toimetati Põhja-Koreasse 15 korda suuremas, nisujahu 13 korda suuremas koguses kui mullu, vahendab Helsingin Sanomat. Alkoholi eksport Hiinast Põhja-Koreasse neljakordistus. Riisiekspordi statistika vajab veel täpsustamist, kuid ka see on järsult kasvanud. Vähemalt Hiina on teinud kõik võimaliku, et Põhja-Koread elus hoida.

Aga nälg süveneb ja juba lausa krooniliseks muutunud põhjusel. Põhja-Korea toiduabi jagamisel rakendatakse nimelt peegelpilti Robin Hood-likust heategevusest. Toit võetakse ära vaesemalt osalt ehk talupoegadelt (keda kõik kommunistlikud riigid on kohelnud rahvavaenlastena ja näljahädad maal on olnud selle tulemuseks) ja jagatakse oluliselt suuremas normis sõjaväele ja kommunistlikule eliidile linnades, eelistades neid, kellel on privileegid, ehk ligemale kaks korda suurem toidunorm. Tavainimene peab leppima tühjema kõhuga. Maainimene aga riigilt toiduabi ei saa.

ÜRO toitlus- ja põllumajandusorganisatsioon FAO üritab käivitada suuremat toiduabi Põhja-Koreale, sest on arvata, et eriti hulluks läheb toidupuudus talvel. Ikaldus on tabanud eriti tugevalt nisu, odra- ja kartulisaaki, 300-grammine toiduabi on aga poole väiksem, kui ÜRO soovitab. Pärast 1994-1998 näljahäda, mis järgnes Kim Il-sungi surmale ja mille läbi suri kuni 3,5 miljonit inimest, on riik küll ette võtnud nn kartulirevolutsiooni, aga olukord toitumisega pole palju paranenud.

Riigi ainuvalitseja Kim Jong-un tegeleb sel ajal raketikatsetuste imetlemisega, unistades relvast, millega saaks hävitada kogu elanikkonna Guamil. Pole ka näha, et rahulolematus tema võimu vastu veel üle pea oleks kasvanud.