VANAD FOTOD | Viru hotelli lugu: soomlaste ehitatud pilvelõhkujas nauditi aastakümneid KGB valvsa pilgu all kabareed ja head toitu

Selleks, et Soome turistidele korralikku ööbimispaika pakkuda, ehitati Tallinna kesklinna uus hotell, millest sai järgnevateks aastakümneteks Eesti nägu kogu välismaise külastajaskonna jaoks. Kuid maja varjab siiani endas hulgaliselt lugusid ning saladusi, millest paljud on veel rääkimata.

Kui külalised läänest hotelli külastasid, siis vaevalt nad mõtlesid sellele, et teisel korrusel asub ülekuulamistuba ning 23. korrusel KGB agentide eraldi ruum, millel oli otseühenduses Pagari tänava kontoriga. Kuid nii see oli.

Eesti Ekspressi andmetel avati 1965. aastal Urho Kekkose survel taas Tallinn-Helsingi laevaliin ning varasema paarisaja turisti asemel hakkas nende arv kiirelt tõusma, kuni 1967. aasta augusti lõpuks oli meil külas käinud üle 15 000 soomlase. Kiire kasv külaliste arvus tõi lauale aga uue küsimuse - kuhu nad kõik majutada?

1969. aastal toodi Soomest kohale brigaad Repo Oy ehitajaid, keda eelistati kõrgema kvaliteedi tõttu, kuid ametliku versiooni kohaselt soovis Nõukogude Liit aidata töötuid Soome ehitajaid. "Viimistlustööd", mille sekka kuulusid ka näiteks jälgimisseadmete paigaldus, tehti aga kohalike poolt. Soome ehitajad viisid koju ka eestlastest ja venelastest kaaslasi, kellega siinmail kohtuti.

1972. aasta kevadsuvel avatigi Eesti prestiižseima ööbimiskohana Viru hotell. Tegu oli Eesti esimese pilvelõhkujaga, mis jäi arvututele väliskülalistele veel pikkadeks aastateks Tallinna sünonüümiks. Ainuüksi esimese aasta jooksul oli kliente üle 15 000. Tööd leidis hotellis endale 1080 inimest ning seda nii teeninduses kui ka hotelli oma pesumajas, ilusalongis, arstikabinetis või siis kondiitri-, pagari- või küpsisetsehhis. Võrdluseks võib öelda, et praegu on hotellis töötajaid paarisaja ringis.

Väliskülalistel hoiti pingsalt silma peal, ning pealt kuulati ka 60 numbrituba, kuhu tavaliselt huvipakkuvad inimesed paigutati. Lisaks neile ka sauna ja restorane. “Lutikad” asusid telefonides, kuid ka muud töötajad edastasid infot - nende seas uksehoidjad, koristajad ja valvurid. Ajapikku aga jutud levisid ning külalised muutusid ettevaatlikumaks.

Viru hotellis ööbisid mitmed tähtsad külalised, kelle seast teab igaüks ehk Alla Pugatšovat, Elizabeth Taylorit, ­Valentina ­Tereškovat, Neil Armstrongi aga ka Iraani šahhi Mohammad Reza Pahlavit. Suurt külaliste ning VIP-ide hulka oodati ka Moskva olümpiamängude ajal. See mass jäi aga Afganistani sõjast tuleneva mängude boikoteerimise tõttu paljude riikide poolt tulemata.

Hotell pakkus väliskülalistele head sööki-jooki, parimaid kabareeetteasteid ning ka teenindus oli väga heal tasemel. Viimasele aitas kuulduste järgi kaasa ka mikrofonide rohkus, sest kui näiteks tualettpaber otsa sai, oli juba mõne hetke pärast - enne kaebuse laekumist - ukse taga inimene uue rulliga.

Hotelli võisid külastada ka jõukamad kohalikud, kuid näiteks valuutabaarist ei saanud nad midagi osta, kuna välisvaluutat, millega käisid tehingud, oli keelatud omada. Siiski oli hotellielu kui habras seebimull, mis majast lahkudes kauaks enam püsima ei jäänud. Linnast välja said turistid ainult koos saatjaga, kohalike suur huvi läänekaupade vastu reetis ka puuduse, mis valitses poelettidel.

Seega ongi just Viru hotell koos oma erariietes KGB agentide, kohalike ärikate ning vastakate muljetega omapärane ja vastuoluline peegel toonasest ühiskonnast.