Jaak Juskega kadunud Eestit avastamas: lugu Pirita kadunud rannahoonetest

Praegu tegutsevatest Tallinna supelrandadest on Pirita rand üks vanemaid. Seda hakati suvituskohana kasutama juba 19. sajandi lõpus. Randa külastasid peamiselt kohalikud elanikud, kes tulid peale kurnavat tööpäeva paariks tunniks lõõgastuma. Pühapäeviti nauditi rannamõnusid ja supeldi ka pikemalt.

20. sajandi esimestel kümnenditel sai rannapiirkonna areng kiirema hoo sisse ning päevitamine ja ujumine muutusid juba rohkem igapäevasemaks, sarnanedes üha enam tänapäevase rannakultuuriga. Reklaambrošüürides nimetati seda randa «ilusate kehade, saledate jalakeste ja võluvate vormide börsiks».

Asuti tegema ka plaane rannaala korrastamiseks ja arendamiseks. 1924. aasta novembris esitas Harju maakonnavalitsus põllutööministeeriumile Pirita supelranna asendiplaani koos üksikute hoonete joonistega. Kõik edaspidine sõltus Pirita ranna keskse ehitise ehk rannahoone valmimisest, on kirjutanud ajaloolane Robert Nerman.

Esimene, vaid väikese kohvikuruumi ja riietuskabiinidega Pirita rannahoone oli ajutine ehitis, mis töötas paar aastat ja mille omanikud kindlustustasu ootuses maha põletasid. Vastloodud Sanatoorium Kloostrimetsale anti 60 aastaks rendile maa-ala, mis ulatus Pirita jõesuust Meriväljani ning laius rannast kuni Viimsi viiva teeni (praegu Merivälja tee).

Konkursile laekus 11 projekti

Aastavahetusel 1927/1928 korraldati Sanatoorium Kloostrimetsa eestvõtmisel Pirita rannaala planeerimiskava võistlus, kuhu esitati 11 projekti. Supelhoone projekteerisid Edgar Kuusik ja Frans de Vries ning Pirita rannaala lõpliku planeerimiskava koostasid arhitektid Edgar Kuusik ja Anton Soans.

Supelhoone nurgakivi paigaldati 1928. novembris. Pidulikul sündmusel olid kohal riigivanem Konstantin Päts, linnapea Anton Uesson, Punase Risti peavalitsuse esimees Hans Leesment jpt. Uue 122,5 meetri pikkuse ning 30 meetri laiuse supelhoone maksumuseks arvestati 65 000 krooni. 7. juunil 1929 kogunesid külalised supelasutuse avamist pühitsema.

Valminud hoone keskosas asus avar kuursaal rõduga, kust viisid trepid alla mereliivani. Tiibhoonetes asusid kabiinid suplejatele ning dušširuumid. Uues rannahoones asusid postkontor ja arstiabi ruum. Igal õhtul mängis rannahoones salongiorkester, kolm korda nädalas kaitseväe orkester.

Uues rannahoones avati samal suvel I järgu restoran Sanatoorium Kloostrimetsa, mille omanikuks oli Konstantin Ziegel. 1931. aastal avas endise rannakohviku ruumes restorani Selma Loog ning aasta hiljem võttis selle üle Konstantin Ziegel.

Lätlane tõi rannasalongi välisartistid

17. mail 1934 sai suverestorani pidamisel tema järglaseks Läti kodakondsusega Nikolai Jakovlev. Tõenäoliselt tema algatusel hakkas restoran kandma nime Pirita Rannasalong. Restoran oli populaarne ning sealses kabarees esinesid ka välismaa artistid.

16. mail 1929 avati Pirita mererannal suvekuudeks Sanatoorium Kloostrimetsa supelhoones postiagentuuri nime all Pirita rand AG., mille juhatajaks sai Albin Strutzkin. Ruumid anti agentuurile üle tasuta ja rahvast teenindas 1925. aastal asutatud Pirita Kaunistamise Selts tasuta. Suvekuudeks avati ka kloostrivaremetes ajutine postiagentuur.

Sanatoorium Kloostrimetsa ülesandeks oli heakorrastada kogu Pirita. Seda eesmärki silmas pidades valmiski 1929. aasta alguseks Pirita rannaala planeerimiskava. Selle planeerimiskava järgi ehitati mereäärsete tuiskliivade kaitseks metsa ette kivimüür, mis algas Pirita jõest ning ulatus kuni kolmanda metsasihini, kus lõppes tuiskliivade ala. Müüri ja metsaveeru vahele pidi jääma kõnnitee.

Jõesuhu oli kavas rajada vesiravila. Selle juurde oli võimalik pääseda mööda laia kiviteed, mis oli ühenduses praeguse Merivälja teega. Lammutamisele kuulusid jõesuus seisvad inetud kalameeste onnid, mille asemele pidi tulema suurem puhkekodu-pansion. Jõekaldale, kus asus vana Parve talu, oli kavas ehitada spordikompleks.

Teistel andmetel pidi sellesse kanti tulema kuursaal ja administratsiooni hoone. Kuursaali juurest viis terrass jõeni. Tegelikult ehitati selle koha peale arhitekt Arthur Jürvetsoni 1939. aasta projekti järgi restoran ja bussijaam.

Terrassil istuti, lips soliidselt ees

1930. aastate alguses jäid Pirita rannaehitiste väljaehitamistööd aga soiku. Sellele vaatamata oli Pirita kahe maailmasõja vahel linna kõige tähtsam superand. Vabal ajal läksid kõik suviti just sinna, seal näidati siis oma tualette ja ka rannamoodi. "Rannas olid juba kahekümnendatel aastatel palja ülakehaga mehed, samas kui terrassil istusid soliidsed lipsustatud härrased. Nad istusid tihtipeale ülikonnas ka rannatoolides väikses varjus. Aga kujutan ette, et villase ülikonnaga pluss vest, lips ja krae – neil võis ikka päris ülessulamise tunne olla seal," on rääkinud Toomas Abiline linnamuuseumist.

Rannakuninga valimistel ja muudel puhkudel olid alati kohal parimad seltskonnaajakirjanikud. Lehtedest võis lugeda, mis prouadel seljas oli ja mida härrad ütlesid või tegid. Seltskonnauudiseid Pirita rannasalongist ilmus kogu aeg. Näiteks siis, kui rannakuningaks valiti maiustustevabrikant August Brandmann, kes oli ise juba soliidses eas härra, aga paksu rahakotiga. Tema talu asus kohe Pirita kloostri kõrval.

Kõige tuntum sündmus Pirita ajaloos on 1980. aasta suvel toimunud Moskva olümpiamängude purjeregatt. Pirita jõe suudmesse kerkis purjespordikeskus. Rand sai aga uue suure rannahoone. Uues, päikese käes kiiskavas heledas ja helges hoones oli algselt restoran, baar, söökla, kolm banketisaali ning tiibades peamiselt rannasolijaid teenindavad ruumid. Maja projekteeris arhitekt Mai Roosna Tsentrosojuzprojekti projekteerimisbüroos. Sajandivahetusel ehitati hoone peaaegu täielikult ümber korteriteks (arhitekt Ülo Peil).

Järgmisel korral räägime Noblessneri laevatehase põnevast ajaloost.