LÕIK RAAMATUST | Vereta võitlus Eesti eest 1991, 2. osa

Kuivõrd käes on august ja peagi saabumas taasiseseisvumispäev, avaldab Forte sel nädalal kaks lõiku Aadu Jõgiaasa möödunud aastal ilmunud raamatust „Veretu võitlus Eesti eest 1991“, mis kirjeldab rahutuid ja pöördelisi augustipäevi ning teletorni juures toimunut läbi sündmuste keskmes olnud inimese silmade. Esimene osa ilmus üleeile ja kel see vahele jäi, saab seda lugeda SIIT.

(Algus esmaspäeval.)

Meenutab Eesti Riigikaitse- ja Piirivalveameti siderühma toonane ülem, praegu Eesti Kaitseatašee Suurbritannias, kolonel Tarmo Ränisoo:

"Kui algas teletorni ründamine, ei maganud meist sel ööl keegi. Olime niivõrd väsinud, et meieni ei jõudnud või me ei suutnud aduda, et 20. augustil kuulutati iseseisvus välja. Teisipäeva ööks tahtis Aadu meid, ajateenijaid, koju lasta, aga me keeldusime. Kuskilt tuli info, et Toompead rünnatakse. Majas liikusid jutud, et Leningradis on kedagi kopterisse laaditud ja hakatakse siia saatma. Oli igasuguseid kuulujutte, ehk mõni otsis ka vabandust, et majast ära pääseda. Saadikute näod olid mornid, kuigi nad olid just iseseisvuse välja kuulutanud – võibolla neile viirastus viimase sõjaeelse Riigikogu liikmete saatus.

Pinge kasvas vastavalt sellele, kuidas Nõukogude sõjaväelased liikusid. Esimest korda adusin, mis on kohustus ja see oli – olla lõpuni siin, tuleb siis, mis tuleb! Meeletu kogus kohvi aitas öö üleval olla.

Kella kahe ajal hakkas pihta. Venelaste raadioeetris oli eelnevalt täielik vaikus. Kas meie või segajate grupp kuulis korraga, kuidas kedagi otsiti eetris taga, ja sealt tuli info, et masinaid käivitatakse. Meil olid igal pool postide peal omad – puhtalt oli tegemist agentuurluurevõrguga – ja need teatasid, palju mehi liikus läbi, millise vahega, kus suunas. Kuni masinad sõitsid Tallinnas Matrossovi polku sisse ja sinna jäid.

Nende (teletorni hõivamise A.J.) operatsioon oli tegelikult hästi ette valmistatud, kõik ülesanded omavahel ajaliselt seotud. Aga nad ei osanud aimata, et side võib ära kaduda. See oli nende Achilleuse kand.

Vene elektroonilise sõjapidamise võimekuse diviisiside komponendis oli juba raadioluure rood, sealhulgas tugevdatud rühma jagu neid, kes surusid teatud sidekanaleid maha või imiteerisid sidet üksuste vahel teatud sagedusaladel või kanalite vahel. Eestisse tulles nad vist ootasid siin näha hangude ja munakividega varustatud poolmilitaarseid vägesid. Nende jaoks oleks see tähendanud nagu udusulgede ärapuhumist peopesalt.

Nad ei arvestanud sellega, et me lööme neid nende enda relvaga. Me võtsime nendelt side ära, mispeale mehhaniseeritud üksus muutus sisuliselt tegevusvõimetuks. Seejärel pidid nad kõike dubleerima käskjalaga ja võttis neli tundi aega, et ümber orienteeruda. Selleks ei oldud valmistunud.

Sidet oli võimalik maha suruda ka tänu sellele, et lahingumasinate peale ei panda nn salajast aparatuuri, mis muudab teksti arusaamatuks. Need masinad võisid lahingus sattuda vaenlaste kätte, kes võtavad aparatuuri üle ja seega ka kogu kontrolli side üle. Kui nad oleksid saatnud oma sidepataljoni staabi ja Pirita vahele, siis seda sidet me ei oleks saanud jälgida, aga segada küll. Meie ületamatu eelis oli see, et antennid ja aparatuur asusid kõrgemal.

Oluline oli ka järgmine fakt: kui Nõukogude väeosadele hakati käsku andma, et vahetame sagedust, sest meid segatakse, siis see ei õnnestunud. Neil oli neli kanalit ultralühilainel ja viies lühilainel, aga mitte ühelgi varem kokkulepitud sagedusel ei saanud nad korralikku sidet pidada, sest meie segajad ootasid neid kõikjal.

Korraga õnnestus neil edastada teade: „Läheme salajasele sagedusele!“ Ja nii tõesti juhtuski. Meie jaoks oli see suur ehmatus, sest me ei teadnud nende salajase side kanalit. Järsku – see oli nagu taeva kingitus, nagu inglitiibade sahin! – hakkas ühes kantavate raadiojaamade jaotuskastis üks aparaat häälitsema. Keegi raadiojaamaga patrullis käinud isik oli jätnud raadioseadme välja lülitamata ja eelnevalt kasutatud sagedus asus just venelaste salajase sidesageduse naaberkanalil. Aadu krabas selle raadiojaama enda kätte ning hetkega oli meil töösagedus teada. Kohe läks meiepoolne segamine ka sellele „salajasele“ sagedusele peale. See oli tõeline lotovõit, sest seda kanalit ei olnud nad kordagi kasutanud ja me poleks kuidagi suutnud seda teada saada. Nii me võitsime selle lahingu.

Siis tundsin esmakordselt, et me võime elektroonilise sõja võita. Seda isegi olukorras, kus kogu aparatuur ei olnudki meil veel kasutuses. Uskumatu vedamine ja tohutu pinge langus! Peaministri abidele edastasime teate, et sõjaväelased hakkavad liikuma ja meil on teada tegevuse põhisuund – selleks on Tallinna teletorn. Info anti kohe edasi peaministrile, piirivalve staabile jm.
Politsei sageduselt tuli jutt, et teletorni välisukse juures läks sebimiseks. Hõikasime otsesidega sinna ja küsisime tornist, mis teil seal lahti on. Kuulsime, et uksest taheti sisse murda. Siis lõime oma häire- ja teadustamissüsteemid kõik käima.

Telemastist tuli suhtelistel tõsine appikarje – sõda läks lahti. Esimesed ründajad praktiliselt sidet ei kasutanud, aga soomusmasinate omad tahtsid ikka oma rünnakukäsku kätte saada. Käsu edastamine takerdus neil uskumatult; info aeglane liikumine mööda käsuliini andis meile neljatunnise ajavõidu ja rahvas kogunes teletorni juurde.
Meie jaoks oli ka hiljem olemas info nii sõjaväekolonnide liikumise kui sõdurite arvu kohta ja püüdsime seda jagada, sest polnud välistatud, et veel võib minna verevalamiseks. See, et me olime end iseseisvaks kuulutanud, ei andnud ju veel mingit kindlat garantiid. Asi oli naljast kaugel!“

Elektrooniline vasturünnak Nõukogude armeele

Endine Eesti Vabariigi valitsuse salajase sidekeskuse ülem Aadu Jõgiaas:

„Kõige keerulisem hetk saabus minu jaoks 21. augustil 1991 kell 4.45, kui katkes Nõukogude sõjaväe sagedustel püsinud raadiovaikus. Kümme minutit hiljem jõudsid Tallinna teletorni hõivamisele asuvad väeüksused lahingupositsioonile ning sellest teatati nende staapi. Kell 6.08 andis Tondil asunud operatsiooni juht korralduse kanda ette kohapealsest olukorrast.
Nüüd alustas minu „sekundite lugeja” oma tööd. Kas me elektrooniliselt ründame neid või mitte? Puudus võimalus juhtide käest nõu küsida, nii et otsuse pidin langetama ainuisikuliselt. Ja seda kõigest mõne sekundi jooksul, sest vastane alustas juba informatsiooni edastamist. Andsin käsu alustada segamist. Tallinna teletorni ründavate Nõukogude armee väeüksuste omavaheline side katkes seejärel kolmeks-neljaks tunniks, samuti raadioside operatsiooni juhtiva staabiga.“