LÕIK RAAMATUST | Veretu võitlus Eesti eest 1991, 1. osa

Kuivõrd käes on august ja peagi saabumas taasiseseisvumispäev, avaldab Forte täna ja homme kaks lõiku Aadu Jõgiaasa möödunud aastal ilmunud raamatust „Veretu võitlus Eesti eest 1991“, mis kirjeldab rahutuid ja pöördelisi augustipäevi ning teletorni juures toimunut läbi sündmuste keskmes olnud inimese silmade.

1991.aasta kevadel algasid rünnakud kõigi kolme Balti vabariigi piirivalve vastu. Tolleaegne riigiminister Raivo Vare on meenutanud: „Peale seda, kui 1990. aasta oktoobrikuus alustati Eesti piiri valvamist, hakkasid tulema esimesed provokatsioonid, rünnakud, ähvarduskirjad.“

Ikla piiripunkti eriti räigest rünnakust sai viimane piisk, nii et Eesti valitsus asus järjekindalt ellu viima uusi kaitseplaane. Sai selgeks, et vajatakse iseseisvat, usaldusväärset ja töökindlat elektroonilise kommunikatsiooni süsteemi, mida ei saa Nõukogude Liidu keskvalitsus kontrollida. Mina, piirivalve raadioside loojana sain ülesande rajada Toompea lossi salajane sidekeskus. Taotlesin Riigi- ja Piirivalveameti peadirektor Andrus Öövelilt rajatava sidekeskuse teenindamiseks iseseisva siderühma loomist piirivalve koosseisus. Lisaks soovisin, et loodav üksus oleks ainult minu alluvuses. Nii see ka jäi. Seega teenindasid Eesti tolle aja ühte tähtsamat sidestruktuuri meie oma sinises vormis mehed. Alates 10. juulist 1991 elasime „kasarmurežiimil“: pidevalt oli keegi aparaadiruumis valves ja kolm korda päevas toitlustati meid lossi sööklas.

Eesti Riigikaitse- ja Piirivalveameti siderühma toonane ülem, praegu Eesti Kaitseatašee Suurbritannias, kolonel Tarmo Ränisoo:
„Esimeseks ülesandeks (19. augusti 1991 hommikul A.J.) oli kuulata BBC-st ja teistest rahvusvahelistest meediakanalitest ingliskeelseid uudiseid. Tegin neist tõlked ja viisin peaministri kantseleisse ja piirivalveameti peadirektorile Öövelile. Tõlked olid tavaliselt A4 lehtedel kolmest-neljast raadiojaamast Venemaal ja Balti riikides toimunust. Öövel soovis tõlkeid saada kahe-kolme tunnise ajavahega, et olla kogu aeg n-ö update’itud maailmas räägitavast.

Informatsioonitulv juhtidele oli suur, neil endil ei olnud aega seda kõike jälgida. Nende jaoks oli sobivam saada kiirelt uudistest ülevaade. Jooksin mitmeid kordi nende lehtedega staabi ja peaministri ruumide vahet. Ühel hetkel ei saanud enam samas majas asunud peaministri kantseleisse sisse. Esimest korda läksin jõuga läbi, aga teist korda enam ei õnnestunud läbi pressida. Kantselei ees olid ihukaitsjad ja nende kaudu sain paberid edasi anda. Need läksid peaministri töölauale.

Sidekeskuse ülem saabus Kagu-Eestist juba enne kella kümmet ja kohe algas täiesti uudne tegevus. Uskumatu, aga kõik varasemad kokkulepped toimisid! Üksteise järel asusid tegevusse teised meie sidekeskused ja kogu vabariigist tuli järjest teateid positsioonidele asumisest. Peagi oli loodud raadioside kõigi meile vajalike maakondadega.
Olime äkki olukorras, milleks küll valmistuti, kuid tegelikult ei oldud valmis. Mitmed asjad, nagu näiteks uudiste edastamine, tulid spontaanselt. See, mida räägiti meie Eesti raadios, ei läinud kokku välisraadio uudistega. Riigi- ja piirikaitse peadirektorile oli oluline tõene info õigeaegselt edasi anda.

Kogu vabariigis olid selleks ajaks oma postidel inimesed valmis ja sealt tuli esimene teade, et sõjaväekolonnid hakkavad tulema. Esimese päeva tähtsündmuseks oli ka see, et Savisaar oli Rootsist tulemas tagasi Eestisse Soome kaudu. Peaministri saabumise info liikus kiiresti inimeselt inimesele. Ei läinud kuigi kaua, kui peaminister oligi kohal ning peagi oli tal võimalik rääkida raadio teel meie sidekeskusest Leedu peaministriga.

Esimene öö oli rahulik. Kanalid võeti kontrolli alla ja kuulati, kuidas Tallinnas paiknetakse. Pisteliselt kuulati ka KGB kanaleid, aga seal ei toimunud midagi, need olid praktiliselt välja surnud. Meile jäi miilits, piirivalve ja raadioamatöörid. See tekitas ärevust ja veidi hirmu, sest oli tunne, et äkki ei olda õiges kohas ja meie plaanid on teada.

Järgmine päev, teisipäev, läks rahulikus tempos. Sündmused hakkasid pihta õhtul.

Vene alampolkovnik tuli videvikus Toompeale luurama, püstol käes, uuris kaitserajatisi, keegi ei takistanud teda. Jälitajad kaotasid ta Toompeal ära – oli korraga nagu maa alla vajunud. Arvatavasti otsis rünnakuobjekti ja pidi otsustama, kas rünnata Toompead või midagi muud. Pärast seda pani Lembit Ilsjan oma sõdurpoisid lossi ette rivisse, platsi peale tehti kordon, kuhu hakati kuhjama betoonblokke. Kümmekond sõdurpoissi oli seal, kellest enamus viskas nalja, et sai kasarmust välja. Ohtu ei tunnetatud. Imekspandav oli see, et Piirivalveameti staabis käis osa isikuid erariietuses, autode pealt olid embleemid maha võetud. Minu jaoks tundus see pühaduse teotamisena. Kedagi meist ei takistatud ju liikumast ega oldud veel kinni võetud.

(Jätkub homme.)