Kosmosesond Juno põrmustas teadlaste teooriad Jupiterist vaid 365 päevaga
Möödunud aasta neljandal juulil pidurdas NASA kosmosesond Juno oma hoogu täpselt nii palju, et jääda Jupiteri orbiidile. Vahepeal möödunud aasta jooksul on 20,1 meetri pikkune päikeseenergia baasil töötav sond andnud teadlastele Jupiteri kohta rohkem ja kummalisemat teavet kui keegi oleks osanud arvata.
Ilma tipptasemel aparatuurita ja lennumarsruudita poleks Juno kunagi Maa orbiidist kaugemale jõudnud. Ettevõtte Lockheed Martin ehitatud kosmosesond ise on paras tehnikaime. See on reisinud Maast kaugemale kui ükski varasem päikeseenergia tõukel liikuma pandud aparaat — 2,8 miljardit kilomeetrit! —, saavutades selle juures kiiruseid, milleni pole kunagi küündinud ükski teine tehisobjekt.
Juno konstrueerinud insenerid pidid kosmoses valitsevate äärmuslikult külmade temperatuuride ning mõistagi ka Jupiteri võimsa kiirguse ja elektrivälja mõjude eest kaitsma sondi õrna aparatuuri. Kõigest sellest poleks olnud kasu, kui lennu ülesehitus poleks võimaldanud neil peentel riistadel häid andmeid koguda.
Õnneks pole see Juno puhul probleemiks olnud, ehkki sondi lennuplaan on äärmiselt ebakonventsionaalne. Esiteks on Juno orbiidid kavandatud tavapärasest väga palju madalamateks —orbiidi madalaim punkt jääb Jupiteri kuulsatest tormipilvedest vaid 4000 meetri kõrgusele. Erinevalt varasematest Jupiteri-lendudest on orbiidid planeeritud ka üksteisest väikesele kaugusele, mis võimaldab sondil kaardistada kogu planeedi pinna.
Seni on Juno sooritanud ainult ühe lühimaa-möödalennu Jupiterist — töörühm nimetab seda „teadusorbiidiks“ (ingl science orbit). Ning ehkki samasuguseid lende on ees veel mitu (tosin või rohkem, tänu ootamatult ilmnenud iseärasusele mootori töös, mis võimaldas sondi aparatuuri täiendavate kiirguskahjustuste eest varjestada), on juba ainuüksi esimese madallennu tulemused esitanud väljakutse pikka aega püsinud teaduslikele hüpoteesidele gaasihiidude kohta.
Tõsiselt: Jupiteri virmalised tõmbavad endasse energiat, s.t elektrone planeedi polaarpiirkondadest (Maal käib see protsess täpselt vastupidi). Samuti on gaasihiiu atmosfäär, magnetväli ja gravitatsiooniväli märkimisväärselt liikuvamad ja muutlikumad kui teadlased oskasid seniste andmete põhjal oletada. Pärast Juno missiooni kahtlevad paljud planetoloogid, kas üldse miski, mida me gaasihiidude kohta olema arvanud teadvat, tõele vastab.
See aga ei tähenda, et Juno paljastused teadlaseid heidutaksid. Pigem on lood vastupidi — Juno läkitatigi Jupiteri orbiidile lootuses planeedi ajalugu ümber kirjutada või vähemalt täita olulised lüngad meie teadmistes selle kohta.
Teooriate kohaselt, mida Juno pole veel oma lennu käigus kummutanud, on Jupiter üks vanemaid objekte Päikesesüsteemis — selle koostis on sisuliselt sama, mis Päikesel, ainult et küllastatud raskemate elementidega nagu süsinik ja lämmastik.
