Mina olin 1989. aasta 23. augustil seitsmeaastane Tallinna koolipoiss, kes valmistus minema 2. klassi. Kuna meie pere oli rahvuslikult meelestatud, käisime toona läbi kõik suuremad meeleavaldused. Kuid Balti kett? Kas mina seisin Balti ketis? See küsimus valmistas mulle tavaliselt ebamugavust, sest arvasin, et meil jäi seal mingil põhjusel osalemata.

Õnneks tuli appi ema, kes mäletab selgelt, kuidas seisime vapralt Tallinnas Pärnu maanteel praeguse politseimaja, endise Kalevi kommivabriku lähedal. Rahvast oli isegi nii palju, et tuli seista mitmes rivis. Jah, hakkab minulegi meenuma! Selline oma lugu on tõenäoliselt igal eestlastel meenutada nii Balti keti kui ka teiste Eesti iseseisvumiseni teed rajanud sündmuste kohta.