Kas välk tabab kaelkirjakuid sagedamini kui teisi loomi?
Kas kaelkirjakud saavad välguga sagedamini pihta kui muud loomad? See on hetkel veebilehe Reddit teadusküsimuste foorumis AskScience kõige menukam küsimus üldse.
Loogiline vastus on, et jah, kaelkirjakud saavad välguga tihemini pihta. Välgunooled ei taba alati kõrgeimat objekti piirkonnas, kuid objekti ja välgulahenduse tekkepunkti vahelise väiksema kauguse tõttu on kõrged objektid välkudele siiski vastuvõtlikumad. Täiskasvanud kaelkirjaku pikkus on 4,3 kuni 5,8 meetrit.
Antud teemal on ilmunud vähemalt üks teaduslik uurimus.
Malaisia riikliku põllumajandusakadeemia Universiti Putra Malaysia elektritehnika insener ja üks juhtivaid eksperte välguohutuse alal Chandima Gomes kirjutas 2011. aastal töö, mis on kujunenud üldtunnustatud traktaadiks loomade välgutabamuse-vastuvõtlikkuse teemal.
Gomes märgib, et loomi, kelle esihammaste ja tagumiste hammaste vahe on pikk, tabavad välgud tõenäolisemalt, kuna pikselahenduste läheduses võib nende hammaste vahel tekkida ohtlik potentsiaalide vahe.
Kaelkirjakute puhul tähendab see, et ohtlik vool võib liikuda läbi nende elutähtsate organite.
Samuti oletab ta, et pikemat kasvu loomi nagu elevante ja kaelkirjakuid võivad ohustada haruvälgud, mis tekivad, kui välgulahendus pärast lähedal asuvasse puusse löömist kõrvale põrkab ja näiteks looma pead tabab.
Välistatud pole ka puutepinge-kahjustused, mis tekivad, kui potentsiaalselt eluohtliku tugevusega pinge mööda välguga pihta saanud puu oksi loomani jõuab.
Gomesi selgitused rajanevad tugeval teaduslikul alusel, kuid ilma põhjaliku statistilise andmestikuta pole võimalik väita, et nende tegurite tõttu kaelkirjakud metsikus looduses ka tegelikult teiste loomadega võrreldes rohkem välgutabamuste läbi kannatavad.
Isegi kui kaelkirjakute välgusurma-risk ongi kõrgem, on välgutabamused nii harvad, et see ei saa kaasa tuua vägivaldsete elektrilöögi-surmade epideemiat.
