VANAD FOTOD | Esimesed levimuusikapäevad olid nurgakiviks laulvale revolutsioonile

1979. aastal said alguse iga-aastased Tartu levimuusikapäevade kontserdid, mis panid paika järgneva põlvkonna näo ja teod. Tartu päevade traditsioon oli midagi enneolematut ja juba esmasel korral oli selge, et hakkama saadi millegi erakordselt tähtsaga.

Mäletajad räägivad, et esimesel korral Vanemuise kontserdisaal just rahvast ei kihanud - pigem oli see isegi pooltühi. Tol hetkel ei osanud aga vast keegi arvata, kui tähtsaks see üritus kujuneb ning millist rolli hiljem Eesti ühiskonnas mängima hakkab - siis oli tegu veel lihtsalt kontserdiga. Muidu oleks sellise mastaabiga rockmuusika üritust vast raske korraldada olnud, aga toona mängiti levimuusikat rahvaste sõpruse päevade sildi all.

Tagasi vaadates pole vast raske mõista, miks üritus nii populaarseks muutus, sest üles astusid paljud nüüdseks Eesti popi kullafondi kuuluvad artistid: Silvi Vrait ja Fix, Joel Steinfeld ja Dr. Friedrich, Gunnar Graps ja Magnetic Band, endine Eesti kaitseminister Margun Hanson koos ansambliga Rentaablus, Meedium, Uus Generatsioon, Rein Rannap ning Ruja (tollal oli ansambli klahvpillimängijaks Margus Kappel).

Hiljem on osalejad kirjeldanud, et juba esimesel korral oli kohapeal valitsenud väga omapärane atmosfäär. Skandaali tekitas ka Joel Steinfeldi konditsioon, kuid ega see polnud viimane kord, kui muusikute olek veidi küsitav oli.

Kontserdil selgitati publikuhääletuse tulemusena välja ka parimad ülesastujad. Ansamblite kulla haaras Ruja koosseisus Priit Kuulberg, Jaanus Nõgisto, Ivo Varts, Margus Kappel ja Urmas Alender. Viimane valiti ka parimaks lauljaks. Publiku lemmikinstrumentalistiks sai aga Rein Rannap. Õhtu meeldejäävaim muusikateos oli Margus Kappeli ja Hando Runneli "Ei mullast", Ruja esituses kõlanud «Ootamine ja olemine» ning «Kuplee» järgnesid.

Sellega oligi džinn pudelist välja lastud ning levipäevade traditsioon arenes ja populaarsus kasvas iga aastaga. Kulminatsiooniks võiks ehk pidada aastat 1988, mil mais kõlasid Tähtvere laululaval esimest korda kõik Alo Mattiiseni viis isamaalist laulu - “Kaunimad laulud”, “Isamaa ilu hoieldes”, “Sind surmani”, “Peatage Lasnamäe!” ning “Eestlane olen ja eestlaseks jään”.

Just siis tõsteti ka esimest korda rahva sekka lehvima ka sinimustvalge trikoloor ja edasi läksid asjad juba helikiirusel.
Kõigest mõni kuu hiljem toimus 300 000 osalejaga Eestimaa Laul, mida võib pidada laulva revolutsiooni tipphetkeks ning üheks taasiseseisvumise protsessi eredaimaks täheks.