The Telegraph kirjutab, et mõlemad surnukehad olid loomulikul teel mumifitseerunud ja suurepäraselt säilinud. Nende lähedalt leiti seljakotid, pudel, raamat ja käekell. Marcelin ja Francine olid 15. augustil 1942 läinud väidetavalt mägiaasale lehmi lüpsma ja ei tulnud enam mitte kunagi tagasi.

New York Times vahendab samas Valaisi kantoni politseinikku Stéphane Vouardouxi, kelle sõnul oli lüpsmaminek rohkem perekondlik legend ja tegelikult olid Marcelin ja Francine hoopis teel ühte Berni kandis asuvasse tüüpilisse alpimajja, mida nimetatakse ka chalet`ks.

"Me veetsime terved elud neid pidevalt otsides. Lootsime, et saame neile ühel päeval korraldada väärilised matused," ütles abielupaari tütar, tänaseks 79 aasta vanune Marceline Udry-Dumoulin Lausanne`i lehele Le Matin.

Surnukehad leidis Tsanfleuroni liustikult 2614 meetri kõrguselt ühe suusatõstuki lähedalt suusakeskuse töötaja. Surnukehad kandsid küll Teise maailmasõja aegseid riideid ja asitõendeist ning kaasas olnud isikuttõendavatest dokumentidest võis järeldada, et suure tõenäosusega on tegu just Dumoulinidega, ent kavas on siiski ka DNA-test.

"Arvame, et nad kukkusid liustikulõhesse ja jäid sinna aastakümneteks," ütles suusalifte ja -tõstukeid haldava Glacier 3000 juht Bernhard Tschannen. "Kui liustik tagasi tõmbus, ilmusid surnukehad välja."

Marcelin Dumoulin oli ametilt kingsepp ja Francine õpetaja. Neist jäi maha viis poega ja kaks tütart. Pojad on tänaseks päevaks juba siitilmast lahkunud, tütred on veel aga mõlemad elus.

Saatuslik retk mägedesse oli esimene (ja viimane kord), kui ema isaga kaasa läks, ütles Marceline Udry-Dumoulin. Pärast vanemate kadumist lahutati lapsed üksteisest ja pandi erinevate perede juurde elama.

"Ma ei pane matusetseremooniale musta selga," teatas vanadaam. "Ma arvan, et valge on sobivam. See sümboliseerib lootust, mida ma kunagi ei kaotanud."