Kangematest kangeim: selgitati välja loom, keda ei suuda Maa pealt pühkida ükski kosmiline katastroof
Oxfordi teadlased ütlevad, et loimur ehk vesikaru on praktiliselt hävitamatu loom, kes on võimeline ükskõik millise kosmosest lähtuva hävingustsenaariumi üle elama. Tõsi, kui Päike kustub, on ka loimuri lips läbi.
Loimur ehk vesikaru (inglise keeles tardigrade) jääb meie planeedile veel vähemalt kümneks miljardiks aastaks, teatatakse ajakirjas Scientific Reports. Ükskõik millised astrofüüsilised katastroofid meie planeeti ka ei tabaks, loimur elab edasi.
Uuring annab laiemalt mõista, et elu Maal püsib seni, kuni Päike paistab. Ühtlasi selgitab see, et kui elu juba kord kusagil tekib, et see üllatavalt vastupidav ja seda on keeruline täielikult hävitada - mis omakorda viitab selle võimalikkusele teistel planeetidel.
Pool millimeetrit, 60 aastat
Loimurid (neid on üle tuhande liigi) on kõige vastupidavam eluvorm planeedil. Nad võivad olla kuni 30 aastat ilma toidu või veeta ja jäävad ellu kuni 150-kraadisele kuumuses, sügaval merepõhjas ning isegi avakosmose jäises vaakumis. Vees elav mikroloomake võib elada kuni 60-aastaseks ja kasvab maksimaalselt poole millimeetri pikkuseks.
Oxfrodi ja Harvardi teadlased võtsid nüüd ette kolm kosmilise katastroofi mudelit - Maale otsa põrutava asteroidi, supernoova ja gammakiirguse purske (GRB) ja analüüsisid, kuidas loimuril läheks.
Selleks, et Maa ookeanid täielikult aurustuksid ja loimurite elupaik täielikult hävineks, peab meiega kokku põrkama piisavalt suure massiga asteroid või kääbusplaneet - näiteks Vesta või isegi Pluto sobiks selleks hästi. Paraku on kõik sellise suurusega taevakehad meist nii kaugel, et ühegi orbiit Maa omaga ei lõiku. Väiksemate paukude puhul ookeanid ei aurustu ja loimurite põli jätkub.
Et supernoova ookeanid aurustaks, peaks plahvatav täht olema Maast 0,14 valgusaasta kaugusel. Päikesele lähim täht Alpha Centauri on aga pisut üle nelja valgusaasta kaugusel ja tõenäosus, et see Päikese eluajal plahvatab ja siin kogu elu tappa suudab, on üliväike, arvestamatu.
Et gammakiirguse purse ookeanid aurustaks, peaks see toimuma vähem kui 40 valgusaasta kaugusel ja ka sellise purske tõenäosus on tilluke.
Niisiis, kosmoses toimuv loimureid enne Päikese kustumist hävitada ei suuda. Dr. Rafael Alves Batista Oxfordi ülikooli füüsikateaduskonnast võttis uuringu kokku öeldes, et kui inimesed on väga tundlikud ja pisimadki muutused keskkonnas võivad meid dramaatiliselt mõjutada, siis on ka palju vastupidavamaid liike, kes võivad siin edasi elada siis, kui me oleme ammu kadunud. "Loimurid on Maa kontekstis peaaegu hävitamatud, aga on võimalik, et selliseid liike on mujalgi universumis," lausus ta.
Elu läheb edasi
Dr. David Sloan samast teaduskonnast ütles, et paljud viimsepäevastsenaariumid on võtnud arvesse seda, mis inimestega juhtub, aga nende uuring lähtus kõige kangema loomaliigi seisukohast. "Olime üllatunud, kui saime teada, et kuigi lähedased supernoovad või asteroiditabamused võivad inimkonna minema pühkida, siis loimureid see ei mõjuta," ütles ta. "Seega tundub, et kui elu juba kord tekib, on sellele täielikult ots peale teha väga keeruline. Hulk liike võib küll hävida, aga elu kui selline jätkub."
Professor Abraham Loeb Harvardist ütles lisaks, et Marsi ajalugu viitab sellele, et seal võis kunagi olla elu võimaldav atmosfäär, kus, tõsi, muud tingimused oli ilmselt ekstreemsed. Ent sama vastupidavad eluvormid nagu loimurid võisid teoreetiliselt ka seal planeedi pinna all elades kaua vastu pidada. Jupiteri ja Saturni kuudel Europal ja Enceladusel on usutavasti pinnaalused ookeanid, milles valitsevad mõneti sarnased tingimused Maa omadele, kus loimuridki elavad ja mis saavad soojust tänu vulkaanilisele tegevusele.
