Hiliskeskajal Euraasias möllanud mustal surmal oli loodusele positiivne mõju

Inimeste käsi käis 14. sajandi keskpaigas Euraasias levinud katkuepideemia päevil mõistagi väga täbaralt, aga keskkonnale mõjus seeläbi kahanenud inimtegevus positiivselt - vähemalt ühes aspektis.

Harvardi ülikooli teadlaste juhtimisel tegutsenud uurimisgrupp kirjutab teadusajakirjas GeoHealth, et aastad 1349-1353, mil vikatimees Euroopas eriti aktiivselt vehkis, on nimelt ainus periood viimase kahe tuhande aasta jooksul, mil õhus mürgist pliid ei leidunud.

Selle põhjuseks on teadlaste sõnul see, et musta surma perioodil kahanes väga oluliselt igasugune kaevandamine ja metalli töötlemine. Paljud inimesed surid ja ülejäänute prioriteediks oli ellu jäämine. Metallitööstus, tänu millele pliiühendid õhku sattusid, jäi soiku.

"Mustaks surmaks nimetatava pandeemiaga kaasnesid demograafiline ja majanduslik kollaps ja atmosfääris leiduva plii tasemed kukkusid nii madalale, et sellest nelja-aastase perioodist ei ole neid praktiliselt võimalik tuvastada," öeldakse uuringus.

Seda, kui palju pliid mingil perioodil viimase kahe tuhande aasta jooksul atmosfääris leidus, hinnati Alpides Šveitsi ja Itaalia piiril asuvalt Colle Gnifetti liustikult võetud jääproove analüüsides.

Must surm 1346-1353 oli ilmselt ajaloo rängim haiguspuhang, nõudes lühikese ajaga Euroopas, Aasias ja Aafrikas 75 kuni 200 miljonit inimelu. Allolev video näitab epideemia levikut aastate lõikes fookusega Euroopal.