Karbipüügi ABC: kuidas ulmesuuri kalu püüda, I osa

Põlvamaalt pärit kalamehe Davet Dorbeki nimel on vähemalt kolm Eesti karbirekordit: mõne aasta tagune 18,5 kg ja mullu kevadel mõnenädalase vahega tulnud rekordiparandused 19,1 kg ja lõpuks uskumatu 21,3 kg. Järgnevalt annab Davet nõu algajale karbipüügihuvilisele: kuidas, missuguse varustuse, sööda ja rakendusega on kõige mõistlikum selle kala püügiga algust teha.

Kala olen püüdnud ma kogu elu väga väiksest peale, ehk viiendast eluaastast. Karbipüügiga alustasin kümme aastat tagasi. Vist 2007. aasta suvel sain esimese karbi kätte.

KUS PÜÜDA? Karpi on üle Eesti. Ei saa öelda, et just Põlvamaa oleks eriline karbiparadiis. Järvi, kus ta elab, on kindlasti palju, sest Vene ajal lasti neid enamikku Lõuna-Eesti järvedesse.

Karbid koevad tegelikult Eesti tingimustes väga hästi, aga meil on siiski liiga lühike suvi, liiga hilja läheb vesi soojaks. Oletame, et soodsatel tingimustel koeb karp veekogus juuni alguses-keskpaigas. Kui maimud lõpuks kooruvad, siis nende toitumisperiood jääb nii lühikeseks, et nad ei jõua piisavalt suureks kasvada, et pikk talv üle elada. Neil ei ole vajalikku toiduvaru ja nad surevad talvel lihtsalt ära. Kindlasti jääb kalu ka ellu, aga vähe. Väga vähestes veekogudes, kus on väga soodsad tingimused, on jäänud asurkond püsima. Enamikes ei jää ja populatsioon lihtsalt hääbub.

Karbipüüdjad ja ka mina ise ei nimeta tavaliselt veekogusid, kust nad oma kalad püüdnud on. Isegi püügikoha kirjeldamisel ei laskuta seetõttu väga detailidesse, sest need, kes natukene asjast jagavad, võivad läbi hammustada. Ma ei karda seda, et tulevad karbipüüdjad ja teevad puhta töö, sest nemad lasevad niikuinii kalad tagasi. Paraku on meil ikka veel seda nõmedat veneaegset mentaliteeti: lastakse elektrit ja pannakse salavõrku, võetakse kala välja nii palju, kui kätte saadakse. On kogemusi karbijärvedega, kust tuleb korralikult kala, aga saad ühe hooaja püüda, siis kohalikud näevad, et ohoo, siin on nii suuri kalu – ja järgmiseks aastaks ei ole seal enam midagi. Selliseid järvi on tänaseks minu arsenalis juba kaks...

PÜÜGIKOHA VALIK. Kõik veekogud on erinevad, igaühes liigub kala eri sügavustes, erinevates kohtades, kindlat reeglit ei ole. Et kala kätte saada, ükskõik, kas algaja või n-ö profina, pead õppima veekogu tundma. Uue veekogu puhul, millest ma tean, et seal on karpi ja võib-olla isegi palju, võin ma esimesed kolm korda üldse tühja käia. Sa pead teada saama, kus kala seal sööb. Sa võid isegi näha, et kala ujub kuskil, aga ta ei pruugi selle koha peal võtta. Pead teada saama, kus on tema toitumiskohad, millised on toitumiskellaajad ja -rajad. Aga on ka veekogusid, kus lähed kohale, viskad rakenduse ükskõik kuhu ja võidki kala saada. Üht tõde ei ole.

Karp võib võtta ükskõik mis ajal ööpäevast, kuid igas veekogus siiski kindlatel aegadel. Vahel võid karbi võtu järgi kella õigeks panna. Kõige paremad on muidugi hommikud, järgnevad õhtud ja siis öö. Hommik on ilmselt kõigi kalade puhul parim võtuaeg.

KUIDAS ALUSTADA. Mina alustasin tavalise spinninguridva ja -rulliga. Sidusin sinna otsa tavalise karbirakenduse, nn juusrakenduse, ridva otsa käis põhjaõnge kelluke ja see oli kogu mu karbipüügivarustus. Pika istumise peale trehvas kala küll.

See, et sul on vägev õng ja sa viskad oma rakendust 150 m, ei määra kala võttu. Hea varustus teeb lihtsalt sinu enda elu mugavamaks: sa saad püüda kaugemalt ja heita täpsemalt, äraminekuid on vähem. Kala ei näe, kui kallis õng sul on või kui äge telk. Tähtis on see, mis sul vee all toimub: mis on otsas, mis sööta sa kasutad, milline on su strateegia, taktika.

Nn uue veekogu juurde jõudes tasub alati kohalike kalameestega juttu teha, kui neid seal näha peaks olema. Milline on veekogu põhi, kus on sügavamad osad, kus on nähtud kala – kõik see info on väga tähtis. Sealt reeglina saabki kõige parema ja tõesema teabe. Järgneb visuaalne vaatlus, kuhu karp võiks hoida, seejärel põhja loodimine.

RITV, RULL, KONKSUD. Kasutan konkse suuruses nr 4–10, need on spetsiaalsed karbikonksud. Kindlat firmaeelistust mul ei ole.

Kasutan 3,6-meetrist 3 lb testiga süsinikust karbiritva. Ritv ei ole tegelikult nii tähtis, see võib olla ka 20-eurone no-name. Ega kala sellepärast võtmata jäta. Kõikvõimalikud väiksed vidinad, kas või lipsumaterjalid, on niigi kallid, algajal ei ole mõtet kulutada raha sajaeurose ridva peale. Osta selle eest parem kuluosi.

Rull võiks olla nn baitrunner, vabajooksukeermega. Alguses vaevalt 100 m kauguselt püüad, ikka 15–20 m. Pool võiks olla võimalikult suur, nii jookseb tamiil paremini maha. 5000–6000 suuruses pool sobib hästi, mul on 8000sed.

Järgneb.

Artikkel on ilmunud ajakirja Kalale! 2016. a juulinumbris.