Universumi vanimate tähtede hämmastav saatus
Astronoomidel ei luba meie Linnutee umbes 27 000 valgusaasta kaugusel asuvasse keskmesse pilku heita gaasist ja tolmust koosnev pilv. Seda pilve läbistab võimas ja äärmiselt tihedalt koondunud raadiosignaal, mille sarnast teist pole meie kodugalaktikast leitud.
Teadlased on kindlad, et too signaal pärineb taevakehalt nimetusega Sagittarius A* — see on 44 miljoni kilomeetrise läbimõõduga (mis on vaid veidi väiksem Päikese ja Merkuuri vahelisest väikseimast võimalikust vahemaast) ja nelja miljoni Päikese massiga üüratu must auk. Enam-vähem kõik, mis meie galaktikas leidub, pöörleb selle objekti ümber.
Sagittarius A*-st endast hämmastavamgi on hüpotees selle kohta, kuidas taoline taevakeha sündis — ehkki vahetuid vaatlusi, mis seda kinnitaksid, pole seni sooritatud.
Väga kaua aega tagasi, võib-olla vaid sada miljonit aastat pärast Suurt Pauku tekkisid esimesed tähed, mis ammutasid põlemiseks kütust Suure Paugu käigus tekkinud vesinikust ja heeliumist.
Kuna kütust leidus laialdaselt, „õgisid“ nood ürgtähed end tõelisteks hiiglasteks, mis kasvasid meie Päikesest sadu kordi massiivsemateks — väga palju suuremateks praegusaja kõige suurematest tähtedest.
Nood tähed põlesid eredalt, aga surid noorelt, ainult paari miljoni aasta vanustena. Võrdluseks: meie Päikesele sarnased tähed võivad vastu pidada miljardeid aastaid.
Kuid esimese põlvkonna tähed polnud sellega kaugeltki universumis toimuvate sündmuste mõjutamist lõpetanud. Tegelikult võib neid siiani kosmoses leiduda üsna ohtralt, ehkki mitte varasemaga võrreldes äratuntaval kujul.
„Hiidtähtede parvedest said hiiglaslike mustade aukude parved, mis omakorda liitusid Päikesest tuhandeid või kümneid tuhandeid kordi massiivsemateks koletisteks.
Need olid tõenäoliselt seemneks galaktikate tuumades varitsevatele nn ülimassiivsetele mustadele aukudele, mille mass on Päikese massist miljoneid kuni miljardeid kordi suurem,“ selgitas New Yorgi linnaülikooli Herbert H. Lehmani nimelise kolledži astrofüüsik Matt O’Dowd.
See tähendab, et Sagittarius A*, mis on sisuliselt meie galaktika süda, võib endast kujutada mõne varajases universumis tekkinud tähe kõrbenud varet. Ka ülejäänud umbes kaks triljonit galaktikat maailmaruumis võivad olla kujunenud samasuguste hiidtähe-riismete ümber.
James Webbi nimelise kosmoseteleskoobi käikulaskmiseni on aega veidi rohkem kui aasta. Vähemalt üks rühm astronoome loodab, et selle pilk küündib piisavalt kaugele, et võimaldada universumi esimeste tähtede vahetut vaatlemist.
Taolised vaatlused kinnitaksid Sagittarius A* saamislugu — või siis ütleksid meile midagi täiesti ootamatut. Mida iganes me selle kaudu ka ei näe, on kindel, et vaatepilt kujuneb peadpööritavaks.
