Paljad naised ja veidrad kollaažid: Vaata plakateid, millega reklaamiti Eesti kinolinadel jooksvaid filme!
Eesti Ajaloomuuseumis on hoiul küllaga seitsme- ja kaheksakümnendatest pärilt vanu filmiplakateid, mis tänapäeval ilmunutega võrreldes üsna kentsakalt mõjuvad. Fotokollaažid, maalikunst ning hüperrealism on vaid mõned sõnadest, mida saab kasutada terve kogu iseloomustamiseks.
Sirje Helme koostatud raamatus "Kadunud kaheksakümnendad" kirjutab Jüri Hain pikemalt plakatikunstist ning sellega seotud trendidest. Tema sõnul olid kaheksakümnendad vastuolulised, kaootilised ning isegi mõistusepäratu aeg ning oli küpsemisajaks paljudele kummalistele viljadele.
Plakat kui asi oli Hainu sõnul täiesti tarbetu ese, mille funktsioon tolleaegses ühiskonnas oli nullilähedane: kino, teatrit ega kunstinäitusi polnud tarvis reklaamida, kuna huvilisi jätkus küllaga. Üsna lihtsalt esitletuna - ühiskonnas kus kõike oli vähe, polnud vaja ostjaid leida. Siiski moodustasid poliitiliste plakatite kõrval absoluutse enamiku näituste-, teatri-, kontserdiplakatid ja kaubanduslik reklaam, ning sealjuures plakatiloojate arv kasvas kordades.
Siiski teenis plakatikunst välja kultuurielus väärika koha. Kuigi suurema ning konservatiivsema massi moodustasid käsitsi valmistatud plakatid, kinnitasid ka fotoplakatid tugevalt kanda. Nii kollaažid kui ka fotolavastused olid populaarsed kuid eriti paistsid silma provokatiivsed mannekeenid. Tihtipeale tugevalt meigitud ning väljakutsuvalt kujutatud modellid mõjusid Hainu hinnangul erootlilises mõttes "süütus" Nõukogude Liidus üsnagi radikaalsena.
Ligikaudu kaheksakümnendate aastate lõpus tekkis suund praeguses kõnekasutuses oleva nö 'kommertsliku' poole, mida mõjustasid ka välismaa reklaamid ja Soome televisioon. Ka välismaa kilekottide nõudlus samal ajal näitas sarnast suundumust. Hainu sõnul võib seda näha, kui rahvusluspüüete ning sulaga kaasnevat vastureaktsiooni kõigele, mis seostus Nõukogude Liiduga.
Kuid siiski püsis teatud tsensuur ning keelatud olid pigem poliitilise sõnumiga seostatavad värvid ja kujundid. Selle alla läksid nii sini-must-valge värvikombinatsioon kui ka näiteks kuusnurksed motiivid. Viimast peeti juutidega liiga lähedas seoses olevaks ning seega ei tohtinud see kuskilt läbi kumada.
