Kas teadsid, et... Lõbusamaid kilde õlletootja A. Le Coqi 210-aastasest ajaloost
Tänavu tähistab A. Le Coq oma 210. tegevusaastat. Paarisaja aasta jooksul on juhtunud nii mõndagi värvikat. Toomegi sinuni mõne kurioossema fakti.
Kas teadsid, et...
• A. Le Coqi rajas 1807. aastal samanimeline perekond Preisimaal. Üsna peagi asus ettevõtte omanik Albert Le Coq Londonisse, kus tema peamiseks tegevusvaldkonnaks oli kauplemine perekonna veinitoodetega ja inglispärase stout’i eksportimine Venemaale. Jõuliselt kasvava õlle-ekspordi kõrval jäi veiniäri unarusse ja varsti sai ettevõtte peamiseks kaubaartikliks õlu.
• A. Le Coq võlgneb oma edu Vene keisrinnale, kes nimetas A. Le Coqi Vene Keisrikoja ametlikuks õukonnavarustajaks. Teatavasti oli ka A. Le Coq Imperial Extra Double stout vene tsaari Nikolai II lemmikõlu, mida ta lasi endale serveerida koos austritega. Venelastel oli veel kombeks ette teatamata lihtsalt A. Le Coqi Londoni kontorisse sisse astuda, oma aastatellimus esitada ja selle eest kohe sularahas – tsaari kuldrublades – ette maksta.
• 1890ndatel tabas A. Le Coqi kaubamärki suur võltsimiste laine, mille tulemusena hakkasid tellimused Venemaalt järsult vähenema. Kõrgklassi kuuluvat toodet taheti iga hinna eest järele teha, suurendamaks kohalike õlletoodete müüki. Et massilisi võltsinguid ohjata, otsustati A. Le Coq kolida Londonist Venemaale. Sobilik stout’i pruulimise tehas leiti Peterburi külje alt Tartust, kus asus 1800. aastasse ulatuvate juurtega Tivoli tehas, mis 1912. aastal sõlmitud ostu-müügilepingu alusel A. Le Coqi nime kandma hakkas.
• Esimese maailmasõja ajal sai õlut osta vaid arsti kirjutatud retsepti alusel. Esimese maailmasõja ajal, mil riigis kehtis eriolukord, sai Venemaal trahvi nii õlle müügi kui ka joomise eest ja õlut sai osta ainult arsti kirjutatud retseptiga.
• 1915. aastal voolas Tartu tänavatel õllejõgi. Esimese maailmasõja ajal kehtestatud kuiv seadus sundis A. Le Coqi 1915. aasta märtsis keldritesse riknema jäänud veerand miljonit liitrit õlut kanalisatsiooni valama. Tekkinud ummistuse tõttu voolas õlu Tartu uulitsatele, kust õnnelikud inimesed seda ämbritega koju kandsid.
• Saku Õlletehas müüs A. Le Coqi õlut. Pärast esimest maailmasõda ja tehase pikaaegset seisakut hakati 1926. aastal Tartus uuesti inglispärast stout’i tootma ning peagi oli kuulus jook taas üle Eesti saadaval. Tallinnas ja Põhja-Eestis müüs A. Le Coqi stout’i Saku, kelle sortimendis taoline toode puudus.
• 1937. aastal avati Tartus esimene õllebaar, kus oli valikus 4 õlut: Gladiaator, Tõmmu Hiid, Pilsner ja Porter.
• Üks töötaja oli võimeline kleepima kuni 18 000 pudelietiketti päevas. 1940ndatel kleebiti tehases pudelitele etikette käsitsi. Ühe töötaja rekord oli kleepida 18 000 etiketti päevas.
• President Pätsile meeldis Tartu õlletehase hoovil töölistega pidutseda. Esimese Eesti Vabariigi aegsel presidendil Konstantin Pätsil oli komme teha augustis üleriigilisi visiite. Tartu külaskäigu ajal sõitis ta alati ka õlletehase hoovist läbi, et töölistega juttu ajada ja üks ühine õllepidu korraldada.
• Õlle transpordiks kasutati erivaguneid (1913–1914). Et õlu ei rikneks, kasutati suvistel vedudel jäävaguneid ja talvel soojusisolatsiooni ning ahiküttega vaguneid. Väiksemad kogused, näiteks kümme vaati, saadeti kohale aga tavalistes raudteevagunites. Õlle kaitsmiseks pakase eest asetati vaadid õlgedega täidetud kottidesse, mis pealt kinni õmmeldi.
• Õllevargus viis 1940ndatel trellide taha. Nõukogude ajal kehtis tehases väga karm kord ja kõikidel töötajatel oli keelatud tehasest tooteid välja viia. Teada on, et 1949. aastal toimus tehase väravas põhjalik kontroll, mille käigus jäi kahe Gladiaatori õlle vargusega vahele keedumeister J. Kannuska. Ta õigustas oma tegu sooviga tähistada suure oktoobrirevolutsiooni aastapäeva, kuid sellest hoolimata sai ta karistuseks 12 aastat vabadusekaotust koos kogu vara konfiskeerimisega.
• A. Le Coqis töötasid õllehobused, keda kasutati Tartus toodete transportimiseks. Viimane A. Le Coqi õllehobune Miku läks pensionile alles 1960. aastal. Hobuse eripäraks oli see, et talle meeldis õlut rüübata otse pudelist.
• Õllehobune tõi oma varga ise koju. 1895. aastal varastati üks õllehobune koos lastiks olnud kaubaga. Tolleaegne Postimees kirjutab: “Üks tark hobune on mineval laupäeval varga kohtule kätte toimetanud ... Nimetatud hobune varastati kella 9 ajal õhtul Gambrinuse õllevedajalt Haage kõrtsi eest ühes koormaga ära. Kui õllevedaja nägi, et ta varast tabada ei suuda, läks ta jala linna tagasi. Oma suureks imestuseks leidis ta kell 3 ajal öösel koju jõudes õllevabriku värava eest oma hobuse reega seisvat ja ree pääl magas võõras mees! Õllevedaja sõitis sedamaid politseisse, kus ilmseks tuli, et uinuv külamees ei keegi muu kui kuulus hobusevaras, Franz K. Mehike oli vist koormas oleva õlle maha müünud ja isegi jooki pruukinud. Kui tal siis “nokk täis oli”, jäi ta magama ja tark hobune sõitis ilusti koju, oma varast kaasa tuues.”
• Riik ostis A. Le Coqi tehase kullas välja. 1940. a toimus Eestis riigipööre ja A. Le Coq muudeti Natsionaliseeritud AS A. Le Coqiks ja seejärel Tartu Õlletehaseks. 1970ndatel maksti tehas omanikele kullas välja. A. Le Coqi nimi võeti aga uuesti kasutusele 1999. aastal.
