Emajõe angerjapüügi ABC: millal ja kus?
Edasi jätkub veetemperatuuri tõus ja kala aktiivsus toitumisel suureneb. Kõige parem angerjakuu tundub olevat august – vesi soe, öö piisavalt pikk ja rändeks energia kogumine täies hoos. Statistiliselt jagunevad minu angerjasaagid nii: aprill 4%, mai 9%, juuni 16%, juuli 22%, august 43% ja september 6%. Ilmselt oleks septembri osakaal suurem, kui saaks tihedamalt öid jõe ääres veeta. Seega – kui vesi on üle 8–9 °C soe, siis angerjas toitub.
Tugev soe tuul, pilved ja äikese lähedus tulevad püügile kasuks. Vihm just püüki ei sega, kuid äkiline äike toob angerja sageli õnge otsa – vesi uhab rohkelt toitu kaldalt vette, angerjas ja ka muu kala kolib jõe keskelt kaldarohu taha või selle sisse toituma.
Kuu faasidest rääkides toon näite 2006. aastast: kolme nädala jooksul tegin juulis ja augustis 15 püüki, kuu liikus täiskuust üle vanakuu noorkuuni. Saagid olid kahes püügikohas Tartu linna piires stabiilselt kaks kuni viis kala öö kohta, arvestamata alamõõdulisi (neid nimetan edaspidi viudeks). Mitmel korral on suur täiskuulatakas säranud üle sileda jõepinna, ja angerjas toitub! Samas pikalt püsinud ühtlane ilm, mis sobib näiteks lepiskalade püügiks, ei tundu angerjale meeldivat – kala ei liigu. Ilma järsk külmenemine pole ka hea, seevastu ebastabiilne muutuv tuul, sademed ja õhurõhu kõikumine panevad kala liikuma. Eks see veekogude lõikes erineb ka.
PÜÜGIPAIGAD. Kevadel tuleb esimesi uniseid angerjaid kummalistest kohtadest – madalast laugmikust, kaldaäärsetest lahtedest, kuid mitte sügavatest aukudest, kus peremehetseb veel luts. Vee soojenedes liigub angerjas juba oma suvistes elupaikades, milliseid on terve jõe ulatuses. Emajõe ülemjooksu sügavates aukudes tavaliselt mõõduangerjat pole, küll aga augu servades ja enne auke, kus vool keerutab. Ka stabiilses voolus pikkadel sirgetel lõikudel on angerjas loomulikult olemas, aga seal võiksid siis olla varjekohad lohkude, kivide, rohu jms näol.
Loe artiklit täispikkuses ajakirja Kalale! juuli/augusti numbrist.
