Langebraun – kas oma või võõras? Loe, kuidas Eesti portselanitööstur oma templi välismaa kaubale peale lõi
Nikolai Langebraun oli erakordselt hea ärimees. Ta viis kiirelt kokku kaks asja – esiteks, et Eestis on portselan hinnas ning et portselanitoorikuid importida on kõvasti odavam kui seda ise toota, kuna sellele ei kehtinud tollimaks. Seega hakkas Langebraun sisse ostma kvaliteetset porselani üle Euroopa ning lasi kavandada sellele ilusaid mustreid.
Paljudele nõudele on selgelt peale trükitud teine tempel. On levinud müüt, et Langebraun tegi ise portselani, tegelikult tõid nad Euroopast toorikuid, millele trükiti peale muster. Peamiselt varustasid Langebrauni tehaseid Saksamaa ja Tšehhoslovakkia portselanivabrikud, näiteks nagu Bavaria.
Toorikuid kaunistatigi siin trükipiltidega, mis trükiti, maaliti üle ja põletati Eestis. Kuna välismaal maalitud portselan oli palju kallim, sai siin toodetud nõusid palju odavamalt müüa ning Langebrauni tööstust saatis meeletu edu. Konkurente oli üle Eesti küll olemas, aga Langebraun oli ainuke, kes tööstuslikult nõusid tootis ja jaehinna ka madalal hoidis - välismaisest toodangust oli nende toodang ligi kolmandiku võrra odavam.
Eesti Ekspressis ilmunud artikli andmetel oli portselanil templeid aga neli erinevat, mille järgi saab nõusid ka dateerida. Aastail 1928-1933 kasutati oranži, tõusva päikese kujutisega märki, kirjadega N. LANGEBRAUN ja TALLINN. 1933. aastast hakati kasutama pruunikat märki, millel olid samuti päike ja tekst, kuid neid ümbritses ovaal (vahel ka ilma ovaalita). Kui seesama märk oli kuldsel taustal, siis oli tegu väärtuslikumate nõudega, mis tihti maaliti käsitsi. Viimane kasutusel olnud märk oli aga vapikujuline, mis oli eksporttoodangu signeerimise jaoks - samuti väärtuslikumale toodangule.
Tegemist polnud tol ajal küll mingi saladusega, et originaaltemplid löödi Langebrauni omadega üle, pealegi oli enamjaolt vana templit hästi näha, kuid ei saa välistada, et tehasel võis olla plaan tulevikus ise portselani tootma hakata. Kolmekümnendate aastate alguses valmis Vene tänava töökojas esimesena Baltimaades kümnemeetrine tunnelahi, mis seda tulevikus oleks võimaldanud teha.
Tehas töötas kuni Teise maailmasõja alguseni, kuid siis muutus dekoorivärvide ja toorikute ostmine keerukamaks, Langebraun müüs firma maha ning siirdus Saksamaale. Tehas natsionaliseeriti 1940. aastal nõukogude võimu poolt ning see küll jätkas tegevust, kuid mitte enam sama kvaliteedi ning innovatiivsusega nagu varem.
Forte koostöörubriik Eesti Ajaloomuusemiga toob Maarjamäe muuseumikompleksi avamiseni vabariigi sajandal sünnipäeval teieni põnevad lood ning unikaalsed leiud kogude varasalvest! Kõik lood leiad SIIT!
