VIDEO: Kas tahad näha, kuhu on maetud maailma esimene tuumareaktor?
Ekspluatatsiooniajal kujutas CP-1 endast uraani ja grafiidi toksilist segaputru indiumist, hõbedast ja kaadmiumist kontrollvarrastega ning ilma märkimisväärse jahutussüsteemita või toimiva kiirguskilbita.
1942. aastal käivitus selle ohtliku riistapuu sisemuses ajaloo esimene inimtekkeline isekulgev tuuma-ahelreaktsioon, mis muutis relvastuse olemust igaveseks.
1943. aastal peatati reaktori töö, see koliti oma senisest kodust Chicago ülikoolist üle Red Gate Woodsi metsas tegutsevasse Manhattani projekti rajatisse, võeti osadeks lahti ja pandi uuesti kokku — seekord täiendatuna varem lisamata jäänud kiirguskilbiga.
Pärast sõja lõppu ja eksperimenteerimisvõimaluste ammendumist peatati CP-1 (mis pärast ümberehitust kandis nimetust CP-2) lõplikult ja sängitati radioaktiivsete jäätmete jaoks mõeldud matmispaika.
Reaktori kõrvale maasse kaevati auk, mis oli piisavalt sügav mahutamaks kahe korruse kõrgust agregaati. Ohutuse huvides puhastati reaktor enne auku kukutamist tuumareostusest ja igaks juhuks muudeti sissepoole suunatud plahvatusega veel ka täiesti kasutuskõlbmatuks.
Nüüdisajal kuulub matmispaik jälle ametlikult looduskaitseala juurde ja on tähistatud kahe graniidist mälestuskiviga. Artiklile lisatud fotol on näha tahvel „matmispaigast M“ (ingl Plot M Disposal Site).
Kiri sellel ütleb: „Ettevaatust! Mitte kaevata! Siia piirkonda on maetud aastatel 1945-1949 läbi viidud tuumauuringutest pärinevaid radioaktiivseid jäätmeid. Matmispaiga territooriumit tähistavad kuus nurgatähist, mis asuvad käesolevast keskpunktist saja jala kaugusel. Paik ei kujuta endast ohtu külastajatele. USA energeetikaministeerium, 1978.“
Ajaloolise reaktori matmispaik on külastajatele avatud ja selle järelevalvet teostab Ameerika Ühendriikide energeetikaministeerium.
