Vaatame järele: kui mitu lennukikandjat on üldse põhja lastud
Kui Jaapani lennukikandja Akitsu Maru 15. novembril 1944 torpeedotabamuse sai, viis see hiigellaev endaga koos märga hauda 2046 sõdurit.
Õnneks on pärast Teise maailmasõja lõppu kõik lennukikandjad
oma loomuliku lõpu ära oodanud, vaenuliku löögi läbi pole neid
enam kaotatud ja inimelud on kõik säästetud. Kuigi viimati sai sellise laeva uppumist jälgida veel aastal 2006.
Enamik lennukikandjate uppumisi jääb tõesti Teise maailmasõja aega.
Itaalia lennukikandjad Sparviero ja Aquila, mis polnud veel valmiski, lasti põhja vastavalt 1944 sakslaste ja 1945 itaallaste poolt, et blokeerida Genova sadamat.
Briti lennukikandja Courageous lasi Saksa allveelaev põhja Atlandil juba 17. septembril 1939. 60 lennukiga Ark Royal läks pukseerimisel Gibraltarisse põhja novembris 1941, hukkus toona vaid üks mees. Kuid juunis 1940 läks Norra esisel koos 1207 mehega lennukikandja Glorious. Kokku kaotasid britid sõjas kaheksa lennukikandjat.
USA kaotas sõjas kokku 12 lennukikandjat, suurim neist, 91 lennukiga Lexington uputati Korallimeres 8. mail 1942. Kõige rohkem hukkunuid, 644 tõi Liscome Bay põhjalaskmnine Jaapani poolt 1943. aastal. Põhjalikum ülevaade leidub siin
Kuid sõda sai läbi ja ilmnes, et nii palju lennukikandjaid pole enam kellelgi vaja.
Sakslaste ainus lennukikandja Graf Zeppelin oli põhja lastud juba sõja ajal, kuid 1946 tõstis NSV Liit selle pinnale, et uputada nüüd juba laskeharjutustega 1947. aastal.
Briti lennukikandja HMS Biter anti sõja lõpus prantslastele ja kandis edasi nime Dixmude. 1951 anti ta üle ameeriklastele, kes kasutasid mahakantud laeva omakorda laskeharjutusteks 1966. aastal ja vrakk peaks lebama siiani Vahemere põhjas.
USA lennukikandja USS America uputati pärast selle peal tehtud laskeharjutusi 2005. aastal Hatterasi neeme esisel Atlandi ookeani.
USS Oriskany uputati aga aasta hiljem Florida esisel juba selleks, et luua tehislikku korallirahu.