Jaak Juskega kadunud Eesti avastamas: kuidas Kalamaja kalmistust tööliste park sai

Mõned aastat tagasi kutsus mind Tallinnas Kalaranna ja Kungla tänava vahele jäävasse Kalamaja kalmistuparki jalutama toona 82-aastane vanahärra Kuuno-Frants Ruul. Põlise Kalamaja elanikuna soovis ta rääkida põnevaid lugusid vanast kalmistust.

Kalamaja kalmistule on maetud peamiselt eesti ja rootsi soost tallinlasi. Kuigi esimesed viited surnuaiale Kalamajas on pärit juba keskajast, on teada, et 1561. aastal maeti sinna 2000 Rootsi sõjaväelast. Tänaseni säilinud kalmistu väravatorni tuulelipul on aastanumber 1780, mil torn ehitati kammerhärra Peter Duborgh toetusel. Kalmistule maeti Pühavaimu, Jaani ja Rootsi-Mihkli koguduse liikmeid. Ka üksikuid saksa koguduste liikmeid.

Tegemist oli vana ja väärika kalmistuga. 1911. aastal ilmunud Tallinna juhis „Illustrierter Führer durch Reval“ märgitakse Kalamaja kalmistul säilinud vanimate hauamärkidena saksa soost kodanikele pandud paekivist mälestusmärke 17. sajandi algusest. 1930. aastatel eemaldati need tähistused kalmudelt ja kuhjati väravatorni kõrvale, mis äratas tolleaegse muinsuskaitse tähelepanu ja pahameelt.

Professor Olaf Sild on pidanud neid paekivist tähiseid vanadeks, hiljem ümber tehtud kalmutähisteks, millel olid säilinud endised ja uuemad maetute nimed. Hilisemad Tallinna uurijad on aga nende kõrgete, ülalt rattakujuliste paekivist sammaste kohta andnud hoopis teistsuguse seletuse-need olnud algselt etikukivideks linnakodanike majade treppide ääres. Et aga tänavaäärsed trepid takistasid üha kasvavat liiklust, lasti nad 19. sajandi algul ära koristada. Neid kasutanud siis enamasti käsitöömeistrid omaste haudade tähistamiseks, peamiselt Kalamaja kalmistul.

Vanahärra Ruuli isa maeti aga Kalamaja kalmistule 1934. aastal. Isa oli Aegna kindluspatarei elektriku ja ohvitserina osalenud Vabadussõjas. Ta oli ka admiral Pitkaga kaasas mitmel mereoperatsioonil.

Enne Teist maailmasõda ümbritses Kalamaja kalmistut igast küljest korralik paekivimüür, mis Kopli poolses servas tänaseni alles. Lisaks suurele väravale oli mitu kaarjat külgväravat. Kalmistul oli ridamisi uhkeid hauakive. Vanahärrale meenus üks väravatorni juures seisnud kõrge mustast marmorist murdunud otsaga hauakivi. Tänase purskkaevu juures seisid aga vastamisi kunagise pagari ja sibimehe uhked marmorist hauad.

1952. aastal avas nõukogude võim kalmistu rüüstajatele. Inimesi kutsuti oma lahkunuid ümber matma. Ruuli emal tuli oma abikaasa surnukeha välja kaevata ja viia see uues kirstus käruga jalgsi Rahumäe kalmistule. Autotransporti selleks ei eraldatud.

Kalmistu taheti muuta Volta tehase kultuuripargiks. Hauakive tassisid minema kiviraidurid, kes neile uue elu andsid. Osa Kalamaja hauakive viisid võimud aga Russalka juurde randa lainemurdjaks. Kalme ümbritsenud raudaedasid kasutasid aga kohalikud elanikud oma majade aedades. 1964. aastal suleti kalmistu lõplikult ja kujundati avalikuks pargiks.

1980. aasta olümpiaregati eel sattus Ruul nägema, kuidas nõukogude sõdurid kalmistu Kopli poolsesse serva kahe meetri sügavust pikka kraavi kaevavad. Sinna paigaldati mingi sidekaabel. Kraavist võis aga lugeda kokku tervelt seitse kihti matuseid.

Räämas kalmistupark korrastati linna poolt 2009. aastal. Laste mänguväljak asub kunagise kalmistuvahi maja kohal. Väravatornis saab ülevaate kalmistu ajaloost. Seal on eksponeeritud ka mõned säilinud hauakivid. Paari aasta eest pandi parki ka mälestusristid sinna sajandite jooksul maetud tallinlastele. Kalmistupargist on saanud kohalike elanike seas armastatud paik.

Järgmisel korral räägime Saaremaal asuva Maasilinna põnevast ajaloost.