Kuidas reaktiivmootor lennundust (ja maailma) muutis

Kõrvulukustava möirgega kuulutas reaktiivmootor uue ajastu algust lennunduses.

Reisijate arv kasvas hüppeliselt ning õige pea said nad soovi korral nautida isegi ülehelikiirusel lendamist. Reaktiivlennuk tõstis õhku koguni kosmosesüstiku, vahendab ajakiri Imeline Teadus.

Maailma kõige suurema­te lennukompaniide juhid seisid 1955. aasta pilvitul augusti­päeval Seattle’i linna lähistel ja vahtisid taevasse.

Nad olid sinna kogunenud, et vaadata oma silmaga Boeingu uut suur­saavutust: reaktiivmootoriga reisilennukit. Boeingu direktor teadis, et lennukompaniide juhid olid uue mootoritüübi suhtes üsna skeptilised.

Üks asi on panna raskesti taltsuta­tav reaktiivmootor sõjalennukile, ent kas see on tõesti sobiv ka turvalisust hindavate reisijate vedamiseks? Boeing oli prototüübi välja töötamiseks kulutanud tänapäeva vääringus ligi 150 miljonit eurot ning kui nüüd läinuks midagi valesti, sattunuks küsimärgi alla kogu firma tulevik.

Katselendur Alvin ehk Tex Johnston istus uue lennuki kokpitis, kuid erinevalt direktorist polnud ta sugugi närvis. Kui lennuk jõudis pealtvaatajate rühma kohale, pööras piloot juhist ja pani 112tonnise reisi­lennuki elegantselt ümber oma telje rulluma.

Teades, et lennukompaniide juhid ei suutnud oma silmi uskuda, pööras ta lennuki ringi ja kordas manöövrit. Boeingu direktoriga polnud manööver kooskõlastatud ning muidugi oli mees raevu tõttu näost punane, kuid lennukompaniide juhtidele avaldasid suure reisilennuki kiirus ja manööverdus­võime muljet.

Järgmistel aastatel ostsid lennukompaniid uut lennukit sadade kaupa. Lennumasina nimeks sai Boeing 707.

Tex Johnstoni kaks rullumist õhus (ingl barrel roll) andsid avapaugu ühele kõige viljakamale ajajärgule lennunduse ajaloos.

Reaktiivlennukid püstitasid kiirus­rekordeid ning nende lennukaugus ulatus peagi kõikjale üle maakera. Lennukid mahuta­sid üha rohkem reisijaid, vastavalt langesid piletihinnad ja laiendati lennu­jaamu. Reaktiivajastu kujunes ülemaa­ilmseks revolutsiooniks.

Kui lennukiiruse puhul oli saavutatud maksimum, keskendusid insenerid järgmise olulise teguri – mahutavuse – arendamisele. Reaktiivmootorid olid lendamise muutnud senisest palju odavamaks ja igapäeva­semaks – see aga tekitas lennukites iste­kohtade puuduse.

Taas kord tabas Boeing probleemi olemust esimesena ning pakkus lennu­firmadele välja mudeli Boeing 747, mis sai tuntuks kui jumbo jet.

Boeingu loodud hiiglasliku reaktiivreisilennuki kere oli kuus meetrit lai ning sel oli täiendav korrus, mistõttu masin mahutas kuni 660 reisijat. Seda oli poole tuhande võrra rohkem kui mahtus legendaarse 707 pardale.

See arenguhüpe sai taas võimalikuks tänu uut tüüpi mootoritele. Jumbo jet’il olid turboventilaatormootorid ehk tehniliselt täpsema nimetusega kahekontuurilised reaktiivmootorid.

Nende ehitus sarnaneb klassikalise, silindrilisse teraskesta paigutatud reaktiivmootorite omaga, välja arvatud asjaolu, et omaette gaasiturbiiniga käitatav ventilaator kiirendab õhu sissevoolu silindri keskel paiknevasse reaktiivmootorisse.

Kui harilik reaktiivmootor saab oma veojõu põlemis­kambris süüdatud kütte­segult, siis turboventilaatormootoris tekib lisaveojõud, ilma et seejuures kuluks rohkem lennukikütust.

Boeing 747 suur mahutavus tegi sellest ka ideaalse transpordilennuki. Üks selle lennuki kõige keerukamaid ülesandeid saabus 1977. aastal, kui jumbo jet pidi õhku tõstma USA esimese kosmosesüstiku.

NASA soovis kosmosesüstiku lennu­omadusi katsetada, et näha, kas see suudab kosmosest naastes ohutult maanduda. Sel eesmärgil tühjendas NASA ühe Boeing 747 kõigest ebavajalikust: välja visati reisijate istmed, tualetid ja kõik muu säärane. Järele jäi hiigellennuki tühi kest.

Jumbo jet’i „puhastamine“ osutus sedavõrd tõhusaks, et isegi koos turjale kinnitatud kos­mose­süstikuga kaalus kogu kompleks vähem (320 tonni) kui tavaline Boeing 747 koos reisijatega (360 tonni).

Loe lennunduse kuldajastust lähemalt juulikuu Imelisest Teadusest!