"Esimest korda Göbekli Tepet külastades on ääretult lihtne ennast selle struktuuride, ornamentide ja nikerduste vahel ära kaotada. See on lihtsalt hingemattev! Väikesed luutükid pole nende kõrval väga kaunid ega muljetavaldavad. Kuid neid lähemalt uurides võivad need jutustada meile lugu, mida ainult arhitektuur meile pakkuda ei suudaks," mõtiskles ERR Novaatorile antud intervjuus uurimuse juhtivautor Julia Gresky, Berliinis asuva Saksamaa arheoloogiainstituudi teadur.

Templi varemed jäid ameerika ja türgi antropoloogidele esimest korda silma juba 1960. aastatel. Pealiskaudse seire käigus märkasid nad vaid paari purunenud paeplaati. Töörühm järeldas, et tegu pole mitte millegi enama kui vähetähtsa ja unustusse vajunud keskaegse kalmistuga. 1994. aastal püüdis ümbritsevast maastikust kümmekond meetrit kõrgemale tõusev küngas aga saksa arheoloogi Klaus Schmidti tähelepanu.

Mehe vaist ei vedanud teda alt. Väljakaevamiste käigus tuli päevavalgele üks megaliit teise järel. Sambad moodustasid korrapäraseid kiviringe. Seejuures ei leitud jälgi tavaliste asulapaikadega seonduvast prügist, lõkkejäänustest ja muust taolisest. Schmidti tõlgenduse kohaselt oli tegu teadaolevalt maailma vanima templiga.
Loe edasi siit