KATKEND RAAMATUST "Kuningas asfaldi all: kuidas arheoloogid leidsid Richard III"
Kas see võib olla viimane Plantageneti kuningas Inglismaal, Richard III, kurikuulus küürakas, kelle tuntusele aitas tublisti kaasa Shakespeare? Kas kuningas ikka oli nii halb inimene või on tema maine Tudorite laimukampaania tulemus?
Milline ta välja nägi - kas tema portreed võivad olla ilustatud? Ja kuigi on teada, et Richard III hukkus Rooside sõja lõpetanud Bosworthi lahingus Leicesteri külje all, siis kuidas kuningas ikkagi suri - mõõga, oda või kirve läbi? Teadus annab sellele vastuse.
Mike Pittsi raamat „Kuningas asfaldi all: kuidas arheoloogid leidsid Richard III“ („Elav teadus“ nr 6, kirjastus Argo) toob sammhaaval avalikkuse ette haua leidmise ja luustiku tuvastamise, mille käigus põimusid tihedalt arheoloogia, kartograafia, genealoogia, kohtumeditsiin, geenitehnoloogia ja mitmed teised teadusvaldkonnad.
See kõik tekitas tohutut huvi ning meedia vahendusel jälgisid „meie sajandi Tutanhamoniks" nimetatud Richard III teemalisi uudiseid miljonid inimesed.
Seetõttu põikab autor ka meedia, teadlaste ja huviliste omavaheliste suhete keerukatesse telgitagustesse: küsimus, kellele kuuluvad kuninga luud ja kuhu täpselt tuleks need matta, jõudis viimaks välja Briti parlamenti ja kohtusse.
Mike Pitts on tuntud arheoloog ja ajakirjanik. Ta on läbi viinud väljakaevamisi Stonehenge'is ja Aveburys ning tema praegused teadusuuringud käsitlevad muuhulgas Lihavõttesaare kujusid.
Viimase kümne aasta jooksul on Mike Pitts toimetanud ka Suurbritannia juhtivat arheoloogiaajakirja „British Archaeology" ning teeb vabakutselise ajakirjanikuna kaastööd nii Briti kui rahvusvahelistele väljaannetele.
KATKEND RAAMATUST
Kui Mathew vaatas Jo’d luustiku nr 1 kallal töötamas, võis ta näha paari koljule järgnevat ja paari vaagnapiirkonnast kõrgemal asuvat selgroolüli. nende kahe vahele võib tõmmata sirgjoone. Jo alustas lülisambaga altpoolt, puhastades seda õrnalt puust noa otsaga.
Ja siis juhtus midagi väga imelikku. lülisammas kadus. Jo kaevas selle ümbert, laiendades aeglaselt õõnsust maapinnas, kuid rohkem lülisid ei paistnud seal olevat.
Olid need lahustunud? See tundus väga ebatõenäoline, sest ülejäänud luud olid hästi säilinud. Samuti ei leidunud mingit märki, et keegi oleks need varem kaevates lahti murdnud, nagu oli juhtunud labajalgadega.
Siis leidis ta kaheteistkümnenda rinnalüli. ilmselgelt ei asunud lüli kohas, kus see oleks pidanud olema. Ta puhastas luu välja ja liikus edasi ülespoole, üheteistkümnenda lüli suunas.
Seal see oligi, tugevalt vastu kaheteistkümnendat lüli, kuid suundudes kaarena keha keskmest eemale. nii ei pidanud see olema. Lülisammas oli rängalt kõverdunud.
Jo’d tabas hiiglaslik adrenaliinipuhang. Valjult ei lausunud ta sõnagi, kuid pomises endamisi: „Minu meelest on see Richard III.“ Ta võttis istet. „niimoodi need asjad ei käi. Seda ei juhtu, et arheoloogid lähevad midagi otsima ja siis selle leiavadki!“
Käed värisesid. „Ma ei saa minna ja neile öelda,“ mõtles ta šokis, „kuni ma pole kogu lülisammast kuni kaelani välja puhastanud.“
Mathew oli pealt vaadanud, kui Jo püüdis leida seljalülisid. Neid polnud. Ja siis oli. „Oota üks hetk,“ mõtles ta. See oli nii tugevalt kõverdunud. Seda polnud põhjustanud keha auku viskamise viis, see oli nii tugevalt… nad istusid üheskoos vaikides, Mathew vaatas luustikku ülalt, Jo aga tranšeest.
„Ei või olla,“ mõtles Mathew. Kirikus. Kõverdunud lülisammas. lahinguhaavad. Kolmekümnendates aastates mehe luustik – Jo näis rõõmustavat, et tegu on noorepoolse mehega. ei või olla, mõtles Mathew, see teeb linnukese igasse viimasesse kui lahtrisse, kuhu võiks tahta neid teha juhul, kui sul on enne kaevamist olemas vastav nimekiri. See on Richard III.
Mingil hajameelsel moel mõistis ta äkitselt, et luustik nr 1 saab olema tõeliselt tähtis. nad pidid tegutsema ülima pedantsusega, tegema kõike äärmise hoolega, tagamaks, et iga viimane kui pisiasi on õigesti dokumenteeritud, et kõik on korrektne.
„Mul polnud emotsionaalsel tasandil aega mõelda selle üle, mis me olime leidnud,“ ütles ta mulle hiljem. Kumbki neist ei saanud lasta tunnetel tööd segada. Jo kummardus ettepoole ja jätkas kaevamist, uuristades õrnalt luid mullast välja, tuues päevavalgele roideid ja liikudes mööda lülisammast õlgadeni nii, et paljastunud selgroog lamas maapinnal, nähes välja nagu kummaline kivistunud madu.
Olukord oli pisut veidravõitu, nagu Richard Buckley seda sõnastas. Matust lubati vaatama vaid kindlaid inimesi. Justiitsministeeriumi nõudel olid säilmed rahva pilgu eest varjatud. Alles oli ka võimalus, et nad ei suuda väljakaevamisi olemasoleva aja jooksul lõpetada ja peavad tranšee ajutiselt täis ajama. Seega pidid nad olema eriti ettevaatlikud, et välja kaevatud matus avalikult teatavaks ei saaks. /---/
Mathew oli kogu päeva edasi-tagasi pendeldanud, et hoida silma peal sellel, mida tehakse tranšees nr 3. Selleks tuli kõndida mööda tänavat ja minna läbi parklavärava New Streetile, siis ümber nurga ja mööda St Martinsit väravast linnavolinik Newtoni mänguväljakule.
Tranšees nr 3 vaatas kaevamisi pealt hordide kaupa inimesi: kuna seal polnud inimsäilmeid välja kaevatud, polnud erinevalt tranšeest nr 1 seda tarvis varjata.
Ülejäänud meeskonnale tuli teada anda, mida nad olid leidnud, kuid nad kõik asusid teisel pool müüri. Suurim tranšeest nr 1 välja kaevatud pinnasehunnik oli kuhjatud vastu sedasama müüri ja arheoloogidel oli tekkinud harjumus ronida selle otsa, et heita kiire pilk tranšeesse nr 3 ja ulatada tööriistu.
Kuid Mathew ei saanud lihtsalt mullahunniku otsas seista ja karjuda, et nad on leidnud inimsäilmeid: uudis oleks terves maailmas teada mõne minutiga. Seetõttu pidi ta rahulikult läbi rahvahulga kõndima, ükskõikselt teise parklasse astuma ja Richard Buckleyle külje alla nihkuma, et anda edasi vaikne, kuid võimas sõnum.
Richardit tema jutt ei huvitanud. Richard oli suurema osa pärastlõunast Glyn Coppacki ja Deirdre O’Sullivaniga tranšee nr 3 kõrval kloostritest vestelnud. Mathew’ ja Jo teadmata olid nad jõudnud üliolulisele järeldusele.
Coppack oli heaks kiitnud nende teooria, et nad on välja kaevanud kiriku koori ja altariruumi varemed, ning nõustunud O’Sullivaniga, et nende ees paistavad kooripinkide alused.
Nad olid ametlikult saavutanud neljanda eesmärgi: leida kiriku koor. Luustik nr 1 asus täpipealt selles kohas, kus see peaks asuma, et sel oleks vähimatki šanssi kuuluda Richard III-le.
Sellest midagi teadmata püüdis Mathew Richardile öelda, et tranšees nr 1 on midagi, mida ta peaks vaatama tulema. Richard, Coppack ja O’Sullivan seisid tranšees nr 3, vaadates põrandaplaatide mördist aluskihti, koori seinu ja ehitiste fragmente.
„Jah,“ lausus Coppack, „ma usun, et see on varajane perpendikulaarne müüritis. Jah, mulle see mõte meeldib.“
Mathew koputas Richardile õlale. „Sa peaksid tulema luustikku vaatama.“
„Kuule, mul on tõesti praegu tegemist,“ ütles Richard Mathew’le. „Mul on külalised. Mul on pooleli vestlus Glyn Coppackiga, ta on sõitnud maha pika tee Nottinghamist, ma ei saa praegu sinuga rääkida.“
Mathew ootas pisut, siis jätkas visalt. „Sa peaksid tõepoolest minema seda praegu kohe vaatama.“ Viimaks ta mõistis, et pole mingit muud võimalust kui uudis sealsamas välja öelda. „Matuses on kõverdunud lülisammas,“ teatas ta, „ja peahaav.“
Seda ei osanud Richard oodata. Ta vandus. Ta trampis jalgu. Ta vandus jälle. Ta lihtsalt ei suutnud seda uskuda. Ta vandus veel ühe korra.
Tee peal oli Mathew möödunud võttemeeskonnast ja vaikselt öelnud: „Nüüd tahate te kindlasti luustikku filmida, aga ärge tormake kõik korraga ega näidake välja, et midagi tähtsat on toimumas. Lihtsalt tilkuge kohale.“
Sellal, kui ta nendega rääkis, oli Jo tranšeest välja hüpanud, mullahunniku otsa roninud ja pea üle müüri pistnud. läheduses seisis üks võttegrupi mees ja Jo ütles talle: „Mulle tundub, et leidsime Richard III.“ Mis, nagu Jo ütles, „tekitas kenakese reaktsiooni“.
