Jaak Juskega kadunud Eestit avastamas: Pärnu Musta risti saladus ja Nikolai kiriku kurb saatus

Pärnu Musta risti lugu sai alguse 13. sajandi keskel, mil piiriks Lääne-Saare piiskopi ja ordu maade vahel kujunes Emajõgi, mida tänapäeval tunneme Pärnu jõena.

Mõlemale poole jõge rajati enam vähem samal ajal linnad. Pärnu jõe (tänane Sauga jõgi) suudmesse rajas piiskop oma residentsi Vana-Pärnu linna, mille toomkirik pühitseti 1251. aastal. Kuivõrd Saare-Lääne piiskopkonna varane sakraalarhitektuur oli tsistertslik, on tõenäoline, et sama ordu traditsiooni järgi seisis ka Pärnu katedraali altaril suur puust rist.

12 aastat hiljem põletasid rüüsteretkel olevad paganatest leedukad Vana-Pärnu halvasti kindlustatud asula maha. Hävis ka kirik. Piiskop otsustas viia oma pealinna turvalisemasse paika. Nii sai alguse Haapsalu linn. Vana-Pärnu kodanikud palusid aga kaitset Liivi ordult ja panid teiselpool jõge alguse hansaliitu kuulunud Uus-Pärnu linnale.

Toomkiriku puust altaririst oli imekombel, otsekui Jumala enda sekkumise tõttu säilinud, aga põlengus tahmunud. Oli sündinud püha Must rist, mille vanapärnakad oma uude kodulinna kaasa võtsid. Vana-Pärnu linn küll taastati, aga kogu keskaegne hiilgus kogunes ordulinna Uus-Pärnusse. Linnaõigused võeti Vana-Pärnult alles Poola võimude poolt 1599. aastal. 18. sajandil sündis aga Vana-Pärnu uuesti, siis juba Uus-Pärnu eeslinnana. Täna märgib kunagise toomkiriku asukohta mälestuskivi Vana-Pärnu kalmistul Haapsalu maantee ääres.

Uus-Pärnust sai aga 14. sajandil jõukas hansalinn. Esialgu arvatavasti ordulossis asunud must rist viidi õige pea hoiule keskaegse Uus-Pärnu kõige suuremasse kirikusse. Kõrge torniga Nikolai kirik asus turuplatsi ääres ja musta risti hoiti kiriku põhjapoolses kabelis. Nikolai kirik ehitati 13. ja 14. sajandil. Algse madala pseudobasiilika kesklööv oli kõrvallöövidest vaid pisut kõrgem. Hilisema kõrge basiilika kuju sai kirik 16. sajandil. Tähtvõlvid kesk- ja kõrvallöövides pärinesid samast ümberehitusest. Kiriku läänetorni ehitati mitu korda ümber, sest see põles korduvalt pikse poolt süüdatuna.

Imekombel Vana-Pärnu põlengust pääsenud Mustast ristist kujunes keskaegne tähtis palverännakuobjekt, mis tõi hansalinnale suurt tulu. Tänu sellele sai 14. sajandil pühast mustast ristist Pärnu vapimärk.

Pole teada, kas rist hävis 1526. aasta pildirüüste käigus või kõrvaldati hiljem usureformaatorite poolt kui uue usuga sobimatu reliikvia. 16. sajandi lõpus tegutsenud vastureformatsooni juhtfiguuri preester Fabianus Quadrantinuse säilinud kirjades püha Musta risti ei mainita. Arvatavasti võib kõige hilisemaks püha risti kaotsimineku ajaks pidada 17. sajandi keskpaika, kui Rootsi võimude poolt muudetakse Pärnu linnavapi värve. Nimelt võõbati siis rist vapil kuldseks, sest must oli Saksa ordu värv. 1728. aastal registreerisid Vene võimud aga Pärnu linnavapi, millel risti värv on muudetud hõbedaseks sinisel ja kokku moodustus Vene riigilipu valge-sinine-punane.

Püha risti hoiupaigaks olnud Nikolai kirik kaunistas aga Pärnu linnapilti veel mitu sajandit. 1944. aasta 22. septembril panid taganevad Saksa väed Pärnu vanalinna põlema, sellele järgnes nõukogude lennuväe võimas õhurünnak. Põles 2/3 keskaegsest linnasüdamest, sealhulgas ka Nikolai kirik. Kiriku täiesti taastamiskõlblikud varemed õhiti nõukogude võimu poolt 1953. aastal (osad allikad 1954) ja asemele ehitati ilmetud karpmajad.

Täna märgib kunagise gooti stiilis kiriku asukohta mälestuskivi uue raekoja kõrval. Pärnu linnamuuseumis on võimalik näha kirikust pärit esemeid. Pärnakate püha reliikvia on aga endiselt kadunud, kuigi selle koopiat saab tänapäeval näha Eliisabeti kirikus.

Järgmisel korral räägime Kalamaja kalmistu kurvast saatusest.