VIDEOD: NATO õppustel võis näha meredessanti Poola rannikule
NATO sõjalist õppust nimega BALTOPS peeti sel aastal juba 45. korda, kui 1. kuni 16. juunil 12 NATO riigi (Belgia, Taani, Eesti, Prantsusmaa, Saksamaa, Läti, Leedu, Holland, Norra, Poola, Suurbritannia ja USA) ning Rootsi ja Soome sõjalaevad ja lennukid koondati esmalt Poolas Szczecini esisele ja kogu see laevastik seilas lõpuks Saksamaale Kieli.
Tegemist on juba traditsiooniliste õppustega, mis esimest korda toimusid aastal 1972 ja Balti riigid on kaasatud ettevõtmistesse nähtavasti 1993. aastast peale.
Õppused kujutasid nüüd sisult USA merejalaväe meritsi saabunud dessanti Poola rannikule. Õpiti dessantide tõrjumist, kuid ennekõike testiti omaenda dessandivõimet.
Kuna viimast massiivset meritsi alanud invasiooni nähti Korea sõjas (1950-1953), pidas väljaanne Popular Mechanics lausa vajalikuks küsida, kas tõesti on amfiibrünnakud tänase päevani ajakohased. Ka ameeriklased ise, sh merejalaväelased on ju 1991. ja 2003. aasta Iraagi-vastastes operatsioonides edenenud siiski maismaad pidi.
Tänapäeva vanim merejalavägi on Hispaanial (Infanteria de Marina), mis loodi 1537. aastal, Venemaal lõi säärase väeosa tsaar Peeter I 1705. aastal, USA-s asutati see 1775. ja Preisimaal 1852. aastal, kirjutab Arto Oll ülevaates, mis käsitleb Eesti meredessantpataljoni tegevust Eesti Vabadussõjas. Praegu Eesti kaitsevägedes sellist väeliiki ei ole, kuid üha enam saame me tuttavaks sõbralike USA merejalaväelastega.
Ja merejalaväe seisukohast vaadates pole midagi muutunud, rannajoonte pikkused on endised ning, kuna ka enamik tänapäevastest hiigellinnadest kasvavad üsna lähedal rannikutele, on amfiibsõja oskus üha olulisem.
Amfiibsõda eeldab tavaliselt suuremat laevastikku ja sellel baseeruvat lennuväge, ning rannajoont, kuhu dessant maha panna laevastiku ja õhuväe toel.
Läänemeres olid pikka aega NATO käsutuses vaid Taani ja Saksamaa alad, tänaseks on aga NATO-s liikmetena ka Poola, Leedu, Läti ja Eesti. Soome ja Rootsi arendavad avalikku rahuaegset koostööd NATO-ga.
Näiteks Eesti on 20. sajandil näinud sissetungivaid vägesid saabumas peamiselt maad pidi, 1918, 1939-1940, 1944, viimati veel 1991. aastal Narva või Pihkva suunast, 1917-1918 ja 1941 Läti suunast, mida on ajuti toetanud ka mereblokaad. Saartel nähti 1917. aastal Saksa dessanti. Liitlasvägesid oleme näinud vaid 1918. aastal Briti laevastikuga meritsi saabumas. Dessante korraldas Eesti ise Vabadussõjas.
Saksamaa on tänaseks meie liitlane ja sealset agressiooni pole karta. Küll kasutas Venemaa 2014. aastal oma mereväebaasi Krimmis, et Ukrainalt suuri maa-alasid hõivama hakata. Eriti poolakad ja sakslased peavad arvestama ka Kaliningradi oblasti lähedusega, mis on tugevalt militariseeritud piirkond otse NATO riikide keskel. Võimalus meritsi algavaks sissetungiks pole ainult hüpoteetiline.
Niisiis valmistuda tuleb mõlemaks. USA ja muu NATO merejalavägi peab olema valmis vajaduse korral ise maailma kriisipiirkondades jalga maha panema, mis juba nende nime kohaselt peaks algama merelt. Teisalt peab aga olema valmis ka vaenlase meritsi saabuvaks rünnakuks.
Esimesel juhul tuleb tänapäeval arvestada järjest kasvava vastupanuga, kuna isegi Hizbullah ja Houthi üksused Jeemenis omavad juba laevade vastaseid rakette, mis teeb rannikule lähenemise järjest raskemaks.
Kuid võimalust, et sõjaline vastasseis tekib rannikutel, tuleb pidada ühtmoodi tõsiseks nii Baltikumis kui ka Taiwanis, Lõuna-Koreas, isegi Jaapanis, kelle turvalisust ameeriklased on lubanud tagada.
Sõjaline agressioon NATO sihtide hulka ei kuulu, küll on meie vägedel vaja selgelt näidata oma võitlusvõimet, et vastaseid omakorda agressioonist hoiduma panna. Venemaa ei lugenud aga 2008. ja 2014. aastal Mustal merel NATO laevastiku olemasolu enda jaoks piisavalt suureks heidutuseks.
Balti riikide kaitse sõltub aga tänu Suwalki koridori kitsaskohale Poola-Leedu piiril ennekõike just sellest, kas abivägesid on siia võimalik meritsi tuua.
