FOTOD ja VIDEO | Lammutamisele määratud Tallinna Kaubamaja läbi aegade ehk kuidas staadionile kerkis linna tõmbenumber
Enne seda, kui sündisid Viru Keskus, Tallinna Kaubamaja ning kõik muud moodsad suurehitised, asus nende asemel Kalevi aiana tuntud suur spordiväljak. Ala pärandas linnale 1865. aastal raehärra Julius Gonsior ning sinna rajatud staadionil peeti jooksu- ja uisuvõistlusi ning koolide spordipäevi. Ka tänavad kulgesid hoopis teisiti - Tartu poole suunduv maantee sai alguse praeguse Meloni kaubamaja kohalt, liikus edasi üle Kaubamaja tänava ja asus keset tänast Kaubamaja.
Kesklinn sai märtsipommitamises kõvasti kannatada ning kogu Kalevi aia piirkond põles 1944. aastal täiesti lagedaks. Hiljem, kui linna hakati taastama, liikusid edasi ka mõtted linnaarendusest. Viiekümnendatel valmiski Leningradis D. Spraizeri ja V. Kutuzovi käe all Tallinna Kaubamaja projekt. Esialgu pidi selle nimeks küll saama Tallinna Universaalmagasin, aga ajakirjanike liidu keelesektsiooni esimehe soovitusel mõeldi ringi. Ehitus kestis ligi viis aastat ning nagu enamusel ehitustöödel, kasutati ka kaubamaja ehitusel vangide tööjõudu.
Uuel 3400 m² kaubamajal oli neli korrust ning viimasel, viiendal korrusel, asus restoran Kevade. Esialgu aga liftid ei töötanud, mis tähendas, et kõik kaubad tuli ka ülemistele korrustele käsitsi toimetada. Hoone valmis lõplikult 1960. aasta suvel ning esialgseks avamiskuupäevaks määrati 20. juuli, mis oli ka Eesti NSV 20. aastapäev. Planeeritud avamine tuli aga katki jätta - rahvamass kaubamaja uste ees oli liiga suur ja müüjad ei julenud uksi lahti teha. Seepärast avati uksed järgmise päeva varahommikul poolsalaja, et pikalt defitsiidis elanud rahvas liiga suure entusiasmiga uude kaubamajja sisse ei tormaks ning müüjaid üle ei koormaks - toona toimus kõigi kaupade müük lettidelt.
Äri õitses ning rahvast jätkus. 1963. aastal kurtsid müüjad ajalehes Sirp ja Vasar, et suveniire on vähe ja ei jätku kõigile soovijatele. Kutsuti üles tarbekunstnikke välja mõtlema uusi lahendusi ja põnevaid ideid uute meenete jaoks. Et nõudlusega sammu pidada, mindi aastatel 1965-1969 üle iseteenindusele, mis müüjate koormust tunduvalt vähendas, kuid sellest üksi ei piisanud. 1973. aastal avati kaubamaja juurdeehitus (praegune B-hoone) millega müügipind kahekordistati ja juba ennegi muljetavaldavat hoonet veelgi suurendati.
Järgmiseks suuremaks muudatuseks oli 1985. aastal läbi viidud sisustusuuendus, kui paigaldati Soome firma “GWS” poolt valmistatud mööbel. Peale iseseisvumist reorganiseeriti 1993. aastal riigiettevõte riigiaktsiaseltsiks, kuid juba aasta hiljem muudeti see aktsiaseltsiks. Umbes samal ajal alustati kaubamajas ka toidukaupade müüki, mille jaoks avati eraldi osakond ning renoveeriti meestekaupade osakond. 1995. aastal võeti kasutusele seni kasutamata ruumid ning suurendati müügipindu lausa 7000 m² -ni. Lisaks uuendati kodukaupade, naiste- ja lastekaupade ning toidukaupade osakondi. 2004. aasta 15. aprillil avati ka Tallinna Kaubamaja laiendus Viru Keskuses, mis kaht hoonet omavahel ühendama hakkas.
Nüüdseks on selge, et praegusel kujul Tallinna Kaubamaja tegevust ei jätka ning vana hoone lammutatakse. Välja on kuulutatud uue maja arhitektuurikonkurss, mis kestab sügiseni, kuid ehitustööde algust ei osata öelda.
1989. aastal sai elektripirne osta Tallinna Kaubamajast vaid elukohatõendi alusel ning külmkapid müüdi läbi poole tunniga. Vaata videost!
