See äratas mitmesugust elavat vastukaja, millest ühena valmis alljärgnev arvamuslugu, autoriks Allan Bernard.

***

Ei. Vaakumrongi Tallinna ja Helsingi vahele ei ole ei tehtav ega mõistlik – rääkimata pikematest distantsidest. Samal põhjusel, miks me ei hakka lähiajal päikesest rasket vesinikku kaevandama, et seda oma tuumasünteesi reaktorites kasutada.

Vajalikku tehnoloogiat pole olemas! Pole ligilähedaseltki. [Esimese kommertskasutuseks mõeldud Hyperloop-raja valmistamiseks loodud ettevõte Hyperloop One on haip ja money-grab ning selle kajastamine muul viisil kui läbi huumoriprisma on vastutustundetu, eriti teadusliku suunitlusega meedia poolt!

Hyperloop One'i esindaja sai võimaluse oma fantaasiaid lausa Riigikogu ees tutvustada. See on ehe näide, miks pseudoteadusele ja elementaarsele teaduslikule kirjaoskamatusele meedias tuleb igal sammul vastu seista!

Me räägime siin sellest, et juba PÕGUS arvutus, millega saab hakkama keskkooli lõpetaja, kes füüsikatunnis ei maganud, näitab, et selle idee realiseerimiseks on vaja tervet rida murranguid materjaliteaduses, energeetikas ja (ehitus)inseneriteaduses, mida ligilähedaseltki pole. Pole isegi ideed, kuidas tõstatatavaid probleeme lahendada.

Ideedel, millel ainult kontsepti tõestamiseks on vaja fantaseerida veel mitte eksisteerivat teadust, on ka nimi: Science fiction (ulme).

Sellel on hea põhjus, miks NASA vaakumkamber (hetkel suurim maailmas) on jõhker raudbetoonist koletis.

Atmosfääri surve võib unustada tänaval käies – kuna evolutsioon on anatoomiaga oma töö teinud. Atmosfääri survet ei saa aga unustada, kui üritada ehitada maailma suurimast vaakumkambrist kümneid (artikli andmete põhjal sadu) kordi suuremat.

(Kes tahab näha meie atmosfääri meeletut jõudu, võib YouTube'is teha otsingu sõnadega "vacuum collapse" või "vacuum implosion".)

Nagu ei saa unustada ka lööklainet, mis tekib torus, kui selle ükskõik millises punktis peaks vaakum ebaõnnestuma. Jättes kõrvale inim- ja eluslooduse faktorid, siis kasvõi termopaisumise probleemide tõttu on see mitte võimalik vaid äärmiselt tõenäoline.

Selle mõistmiseks ei pea olema teadlane.

Mis puudutab kapslit, mis torus liigub... Siis põhimõtteliselt võtaksime me kosmoses reisimise ohud ning rakendaksime neid ühistranspordi kontekstis.

Alustehnoloogia selliseks rakenduseks pole isegi teoreetiliselt olemas. Sellises mastaabis ja sellise kasutuseesmärgiga vaakumtoru ehitamiseks vajalikud materjalid või lahendused hetkel puuduvad!

Enne kui Hyperloop One pole suutnud luua toimivat prototüüpi, mis nende kontsepti võimalikkust tõestab, on vastutustundetu eraldada omavalitsuse- või riiklikul tasandil mingeidki resursse (kasvõi aega, rääkimata rahast) eeluuringute või tasuvusuuringute tegemiseks.
USA, Nevada: inimesed uudistavad esimese vabaõhutesti järel Hyperloopi vaakumttoru lähemalt. (Foto: REUTERS)

Praegusel hetkel on tegemist põhiliselt riskiinvestorite leidmiseks mõeldud projektiga, mis on Elon Muskiga seotud ainult niipalju, et ta käis selle mõtte (taas) välja.

Oluline siinjuures ongi see, et ega Musk pole vaakumrongi kontsepti looja. Esimesena käis idee välja (ja ehitas mudelimõõdus prototüübi) professor Boris Weinberg, aastal 1909, Venemaal Tomski polütehnikumis.

Samuti pole Hyperloop One sugugi esimene kommertslik katse seda kontsepti ellu viia. Seniajani on kõik need projektid takerdunud samade tehnoloogiliste probleemide taha ning selles osas pole midagi muutunud.

Hyperloop One on endiselt "kõige tavalisem vaakumrongi idee", mida on korduvalt katsetatud. Nad pole välja pakkunud mitte ühtegi uut tehnilist lahendust või lahenduste kombinatsiooni, mida varem poleks teatud või üritatud. Nad ei paku ka uut "lähenemisnurka".

Magneetiliselt hõljuv sõiduk õhutühjas või madalrõhu keskkonnas – väikeses mõõdus on see isegi teostatav, aga erinevate probleemide tõttu ei ole see idee, mille mastaapi saaks lihtsa vaevaga suurendada. Probleemid, mis tekivad, on eksponentsiaalsed.

Suurim vaakumkamber mis praeguseks on konstrueeritud on NASA Glenni nimeline uurimiskeskus USA-s Ohios, mis on massiivne betoonist ja alumiiniumist konstruktsioon (seina paksus 1,8-2,4 m), ruumalaga ~230 kuupmeetrit (~ 40 x 46 m silinder).

Pelgalt Hyperloop One'i Eesti-Soome ühenduse ehk lühima Euroopasse pakutud trassi ruumala oleks väga konservatiivse kahemeetrise toru läbimõõdu puhul ~1130 kuupmeetrit. See on ligi viis korda suurem vaakumkamber kui suurim, mille inimesed seni on ehitanud.

Vähemalt asuks see valdavas osas maa all, kus termopaisumine pole nii suur probleem ning Eesti on (maatõusust hoolimata) seismiliselt suhteliselt stabiilne.

Samas kõik ülejäänud pakutud lahendused jooksevad esimese asjana "pea ees sisse" termopaisumise probleemidesse. Hyperloop One pole välja pakkunud tõsiseltvõetavat või tehniliselt toimivat lahendust, kuidas kompenseerida trassi pikkuse muutumist temperatuuri muutumisel, säilitades hermeetilise süsteemi.

Sellele lisaks tekib soojemas kliimas kohe paindeprobleem, kus trassi ülaosa paisub rohkem kui alaosa. Seda ei hoia ära toru valgeks võõpamise või vähese koguse kivivillaga.

Kui oleks mingigi idee, kuidas leiutada materjal, mis on piisavalt tugev, et varuga taluda ~1 kg/cm2 survet, kuid millel samas on väga väike või olematu termopaisumine, siis võiks edasi fantaseerida.

Samas kuna selles osas pole mingit erilist tehnoloogilist revolutsiooni toimunud, saab juba ainuüksi see välistavaks faktoriks sadade kilomeetrite pikkuste trasside loomisel.

Lõpetuseks lingin siia Dr. Phil Masoni video, kes võttis vaevaks teaduspõhise kriitika sellele projektile tavainimesele mõistetavalt kokku võtta: