FORTE MÄNGUARVUSTUS: LocoRoco Remastered (PS4) – domineeriva heliribaga visuaalkomm
See on ühtaegu hullumeelsena tunduv, helge ja lõõgastav kogemus, videomängude "La La Land" kui lubate – sellised mänge täna enam ei tehta.
See, mängu jaoks spetsiaalselt väljamõeldud keeles chiptuunitud, pudikeelne, bossa novast, rock`n rolli'st ja veel erinevatest stiilidest koosnev helimahlapakk väärib kuulamissoovitusele lisaks depressiooniravimi nimegi. Enamgi veel – see on lisaks ravivale toimele ka värske, isegi täna.
Mäng heliriba kõrval on kerge üllatuselemendiga platvormer, kus tegelaseks olevat kaalikakujulist lilleõitest toituvat ning iga suutäie järel kasvavat heatujulist tulnukat juhitakse mängumaailma puldi õlanuppudega kallutades, sel moel selle tasemedisaini ja füüsikaga mainipuleerides.
Nüansirohkus ei tulene niisiis niivõrd tegelaskuju juhtskeemist kui maailma omapäradest. See pole kaugeltki mitte ideaalne kombinatsioon ning selle selgeksõppimine võib aega võtta. Iseäranis keerulised on erinevaid nurki soovivad kõrged hüpped, mis Super Meat Boy keerukuse juures ilmselt kiiresti mängutapja nime saaksid.
Selle asemel lubab see kokaiiniunenägu teekonda kogeda, pakutavat silmadesse ja kõrvadesse kaifida, võttes aeg-ajalt juhtimise üle, keerutades su tegelaskuju osasid läbi tuulepööriste, suunates neid läbi keerdus pöördes käikude kiiremini kui sokkides Ibrahim Mukunga järsku kurvi võtta jaksaks.