Teisitimõtlejad Moskvas ja siin ehk kuidas NSV Liit tegelikult kõikuma löödi
Jutt on nn dissidentidest, teisitimõtlejatest (vn k инакомыслящий), kes julgesid lõpuks avalikult, olgugi sunnitult vaid välismeedia korrespondentide ees ja põrandaaluses meedias, välja öelda selle, mida nad totalitaarsest terrorivõimust arvasid.
Teisitimõtlejate liikumine, nii nagu meie seda teame, sündis tegelikult Moskvas, aastal 1965. Eestis algas vabadusvõitlus uue hooga aastal 1972. Ja seekord oli see juba teadvalt vägivallatu võitlus.
Samizdat ja Tamizdat
Kommunistliku tsensuuri vastu aitas vaid kaks võimalust, kas trükkida ja levitada oma teoseid ise (nn samizdat), või kuidagi kellegi põuepostis toimetada teos läände ja lasta see avaldada seal (tamizdat). Seda koges eriti rängalt kirjanik Boriss Pasternak, kelle “Doktor Živago” õnnestus publitseerida 1957. aastal Itaalias. Algas tema mustamise kampaania, mis sundis teda loobuma Nobeli kirjanduspreemiast 1958 ja aitas kaasa ka Pasternaki enneaegsele surmale 1960.
- “Ise loon, ise toimetan, ise tsenseerin, ise avalikustan, ise levitan ja ise selle eest ka kinni istun,” on samizdat’i olemuse kokku võtnud kirjanik Vladimir Bukovski.
Veel tugevamini jäid pihtide vahele kirjanikud Juli Daniel ja Andrei Sinjavski, kes samuti oma teoseid läände toimetasid, 1965. aastal vahistati ja järgmisel aastal näidisprotsessil mõisteti nad “nõukogudevastase agitatsiooni ja propaganda” eest vastavalt viieks ja seitsmeks aastaks vangi. See kutsus kaasa lausa üleilmse protestilaine, protestisid kirjanikud läänes, nagu Günter Grass, Graham Greene jt, protestisid ka kirjanikud Moskvas. NSV Liidu kirjanike liidu liikmed saatsid võimudele nn 62 kirja (sh Kornei Tšukovski, Ilja Ehrenburg, Venjamin Kaverin, Bulat Okudzava ja Arseni Tarkovski), nõudes inimlikumat kohtlemist.
Järgnes ka 25 intellektuaali kiri (Andrei Sahharov, Vitali Ginzburg, Igor Tamm, Viktor Nekrassov, Dmitri Šostakovitš, Innokenti Smoktunovski, Maia Plissetskaja jt) parteijuht Leonid Brežnevile, üleskutsega mitte rehabiliteerida stalinismi. Tegemist oli ju esimese suure näidisprotsessiga pärast Stalini surma. 5. detsembril 1965 korraldasid Sergei Jessenini poeg Aleksandr Jessenin-Volpin, poeet Juri Galanskov ja noor Vladimir Bukovski Moskvas Puškini väljakul ka avaliku meeleavalduse selle kohtuasja vastu, nõudes avatust (glasnost) ja konstitutsiooniliste vabaduste järgimist. Paberil oli ju NSV Liit väidetavalt demokraatlik riik.
Ajakirjanik Aleksandr Ginzburg, olles saanud kätte Danieli-Sinjavski kohtuasja materjalid, avaldas need põrandaaluses meedias ja ka läänes, mille eest teda vahistati 1967. aastal ja järgmise aasta jaanuaris mõisteti nn Nelja kohtuasjas Juri Galanskov seitsmeks, Ginzburg viieks aastaks ja veel kaks kaaslast lühemaks ajaks vangi. Galanskov surigi vanglas. Just selle kohtuasja paljastamiseks hakkas 1968. aastal ilmuma põrandaalune samizdat-ajakiri “Jooksvate sündmuste kroonika” (Хроника текущих событий), avaldades järjest poliitiliste kohtuprotsesside ülevaateid vaheaegadega 1968. kuni 1983. aastani välja.
Jessenin-Volpin (vahistatud 1949, 1959 ja 1968, maalt välja saadetud 1972) koostas muide ka õpetuse, kuidas käituda ülekuulamistel, mida siis tõlgituna ka siin põranda all levitati. Bukovski pandi vangi 1971 ja 1976 saadeti riigist välja. Teda süüdistati “nõukogude psühhiaatria laimamises.”
Juri Andropovi juhitud KGB
Suurim näidisprotsesside laine pärast Stalini surma saabus 1967. aastal Juri Andropovi asumisega KGB etteotsa. KGB 5. valitsus asus teisitimõtlejaid välja juurima rafineeritud, kuid ikkagi jultunud võtetega. Seina äärde kedagi ei pandud, aga avalik laim, vangistamine ja riigist väljasaatmine kujunes normiks. Läbiotsimistel “istutati” leitud asjade sekka inkrimineerivaid asju, nagu relvi või pornograafilisi pilte, mõnele teisitimõtlejale üritati libatunnistajate abil lausa pederastia süüdistust kaela määrida. Osa vahistatuist suleti psühhiaatriahaiglatesse, et näidata neid hulludena. Ei olnud ju võimalik, et terve mõistusega inimene võiks selle riigikorra vastu olla...
“Jooksvate sündmuste kroonika” mõju informatsiooni liikumisele käest kätte ja edaspidi ka läände ei ole võimalik alahinnata. Eestisse jõudis see ajakiri vähemalt kahte kanalit pidi – Tallinnas tegutsenud Sergei Soldatov lõi Moskva teisitimõtlejatega kontaktid hiljemalt 1968. aastal, Tartus levitasid ajakirja aga mitmed Juri Lotmani tudengid. Kui “Jooksvate sündmuste kroonika” esimene toimetaja Natalja Gorbanevskaja 1969. aastal vahistati, otsiti läbi ka Mart Nikluse, Enn Tarto ja Juri Lotmani korterid Tartus.
Kui palju inimesi seda ajakirja näinud oli, ei tea keegi, ajakirja numbrid on internetis üleval, Eestist on seal ka üsna palju juttu: http://old.memo.ru/history/diss/chr/index.htm
Gorbanevskaja järel oli ajakirja toimetanud teiste seas ka Sergei Kovaljov (vangistati 1975), Tatjana Velikanova ja Aleksandr Lavut (vangistati mõlemad 1980, olles ühinenud ka Balti apelliga 1979) ja lõpuks Juri Šihanovitš (vangistati 1983).
1970. aastal loodi Moskvas Inimõiguste kaitse komitee, mille koosseisu kuulus hilisem Nobeli rahupreemia laureaat (1975) Andrei Sahharov ja millega tegi koostööd ka kirjanik, Nobeli kirjanduspreemia laureaat (1970) Aleksandr Solženitsõn. Juhiks oli Valeri Tšalidze (Chalidze), keda 1972. aastal Ameerikast naastes ei lastud kodumaale tagasi ja rühmitus suri välja.
Solženitsõni raamat “Gulagi arhipelaag” valmis muide 1973. aastal Eestis Vasulas, kus ta külastas oma sõpra, nn Tiefi-valitsuse liiget Arnold Susit, viimase tütar Heli Susi varjas ka teose originaali kuni nõukogude võimu lõpuni. Selle teose kirjutamise eest sadeti Solženitsõn 1974. aastal NSV Liidust välja.
Moskvas läks protestimine lausa moodi, ligemale 1500 inimest on kuuekümnendatel protestikirjadele alla kirjutanud, saades hüüdnimeks podpisanti (allakirjutanud). 1968. aastal 25. augustil toimus ka Moskvas Punasel väljakul seitsme inimese meeleavaldus Tšehhoslovakkia veresauna vastu, mis lõppes nende kohese vahistamisega ja järgnenud kohtuprotsessidega (muide, 2013. aastal kordas Gorbanevskaja sama meeleavaldust samas kohas, ja ka nüüd nad vahistati).
Tsensuuri kiuste
“Jooksvate sündmuste kroonika” eeskujul hakkas ilmuma teisigi põrandaaluseid ajakirjandusväljaandeid, reeglina ühesuguse suunitlusega – inimõiguste kaitse, poliitvangide tutvustamised, ajaloolised faktid, mida Nõukogude tsensuur maha vaikis, jne.
- Leedus hakkas 1972. aastal ilmuma “Leedu Katoliku Kiriku Kroonika” (aastani 1989 välja), selle kõrval ka Aušra (1975-1988), mis levisid kirjutusmasinail läbi kopeerpaberi trükituna käest kätte.
http://www.lkbkronika.lt/index.php/en/3-the-chronicle-of-the-catholic-church-in-lithuania.html - Kiievis ilmusid Ukrainski Visnik (1970-1975) ja Ukraina Helsingi Grupi infobülletään (1978-1980).
- Tallinnas levitati venekeelseid väljaandeid, aga ka põrandaaluseid ajakirju Eesti Rahvuslik Hääl (1970-1974) ja Eesti Demokraat (1972-1974); "Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis” (1978-1986, mille toimetajaiks olid esmalt Jüri Adams, seejärel Viktor Niitsoo, Arvo Pesti ja lõpus Mati Kiirend); Tartus Poolpäevaleht (1978-1979, Hubert Jakobs); Kohtla-Järvel Isekiri (1983-1985, Holger Kaljulaid); siis juba MRP-AEG Infobülletään, 1987-1989, Eve Pärnaste, Viktor Niitsoo).
- Lätis püsivaid väljaandeid ei ole teada, Toronto ülikooli koostatud nimekiri sisaldab peamiselt Läti juutide ajakirju.
- Gruusia väljaanded kestsid lühemat aega.
- Armeenias on väljaanne Anun Aireniki ilmunud aastail 1966-1982.
Baltimaades polnud vabadusvõitlus korrakski katkenud, sest teatavasti viimaseid metsavendi jahiti Eestis veel 1978. aastal. Viiekümnendate teisel poolel kujunes terve rida noorterühmitusi, kes otsisid juba teed vägivallatule vastupanule (kuigi kohati korjati ka relvi), eriti Ungari kriisi ajal 1956. Kuid pärast Eesti Rahvuslaste Liidu liikmete Taivo Uibo, Enn Tarto, Erik Udami, Jarmo Kiige, Valdo Reinarti ja Priit Silla vangi panekut aastal 1962, tekkis siin ligemale kümneaastane vaikus. Teisitimõtlejatel kujunesid aga laagrites tihedad sidemed mõttekaaslastega üle NSV Liidu.
Eestis jõuti põrandaaluste demokraatlike rühmituste loomiseni jälle aastaks 1972, mil osalt kattuvate liikmetega Eesti Rahvusrinne (1970-, Kalju Mätik, Arvo Varato) ja Eesti Demokraatlik Liikumine (1971-, Mati Kiirend, Artjom Juškevitš, Kalju Mätik) saatsid läände memorandumi, nõudes nõukogude koloniaalvõimu lõpetamist Eestis. Memorandumi koostamisel osales kokku üheksa isikut, neist pandi 1975. aastal vangi Mätik, Soldatov, Kiirend ja Juškevitš, Varato murdus ülekuulamistel ja pääses tingimisi karistusega.
Üks memorandumi peamistest koostajatest Tunne Kelam vallandati ENE toimetaja kohalt, kuid ta koostas ka hiljem avalikke kirju, mis läände jõudsid, jäädes siiski võimudele tabamatuks. Tartu Riikliku Ülikooli sotsioloogialabor, mida juhtis Ülo Vooglaid, likvideeriti sama repressioonidelaine ajal. http://www.maailmavaade.ee/nr-18/tahtis-dokument-1972-aasta-memorandum
Üks omapärane läkitus leidis 1977. aastal enne Belgradi Euroopa julgeoleku- ja koostöönõupidamist tee otse USA Valgesse Majja, kandes all nimesid Eesti Rahvusliku Iseseisvuse Erakond ja Eesti Rahvusliku Noorsoo Assotsiatsioon, kuigi hilisemad Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (1988-1995) algatajad ei paista sellest midagi teadvat. Ka selles nõuti venestamise ja okupatsiooni lõpetamist. KGB provokatsiooniks on seda raske pidada, sest kui tõesti oleks tahetud president Carteri inimõiguste programmi diskrediteerida, oleks ta pidanud palju provaokatiivsema sisuga olnud. Igatahes USA-s peeti kirja autentseks.
Eestist laekus muidugi läände, eriti väliseestlasteni ka mitmesuguseid muid läkitusi, on päris kindel, et osa neist olid KGB provokatsioonid, mõnega taheti aga lihtsalt raha.
Kui aga parteidest rääkida, oli Veljo Kalep juba 1975. aastal saatnud Ülemnõukogu Presiidiumile taotluse luua sotsiaaldmokraatlik partei, mis jäi vist siiski ühemeheideeks. Enne 1988. aastat Eestis parteidest põranda all rääkida ei saa.
http://lpra.vip.lv/lnkust.htm
Eesti ja Leedu teisitimõtlejatega oli aga 1970. aastatel ühenduses Lätist pigem Ints Cālītis, kes pandi Balti apelli eest juba kolmandat korda vangi 1983. Astra suri 1988. aasta aprillis, tagasiteel vangilaagrist, matustel osales väidetavalt 10 000 inimest. Cālītis tegutses hiljem Läti Rahvarindes. 1988. aastal loodi Läti Rahvusliku Sõltumatuse Liikumine (LNNK, esimeheks Eduards Berklavs), mis nõudis juba aktiivselt iseseisvuse taastamist.
NSV Liidu juutidest, kelle väljasõitu 1971. aastast takistati, kujunes nn refusenik’ide liikumine (refuse, e k keelduma, ehk siis need, kes taotlesid Iisraeli väljasõitu, aga ei saanud luba), nende protestiavaldused kestsid 1987. aastani välja. Ka juute vahistati pidevalt, kuigi 163 000 neist sai siiski ka 1970-tel Iisraeli kolimiseks loa.
Just nende eeskujul tahtsid paljude teiste rahvaste esindajad väljasõiduluba, paljud ka hüppasid lihtsalt välisreisidel ära ja palusid lääneriikides asüüli (läks moodi ennekõike Tšehhoslovakkia elanike eeskujul pärast 1968. aastat).
Palju ebameeldivam oli komme, mis lähtus nähtavasti kuuekümnendate alguse Vietnamist, kus budistidest protestijad end elusalt põlema panid. Tšehh Jan Palach pani end Prahas põlema aastal 1969, leedulane Romas Kalanta Kaunases 1972, Ainuüksi 1972. aasta jooksul sooritas Leedus veel 13 inimest protestiks enesetapu enesesüütamise teel. Kole komme, aga vähemalt leedulased äratas tardumusest üles.
Helsingi lõppakt 1975
Senisest põrandaaluste võitlusest inimõiguste eest sai pärast 1975. aasta Euroopa julgeoleku- ja koostöönõupidamisi Helsingis, mis nõudis inimõiguste tunnustamist, juba rahvusvaheline teema. 1977. aastal USA presidendiks saanud Jimmy Carter võttis inimõigused ka oma ametiaja põhiliseks küsimuseks, sama kurss jätkus 1981 Ronald Reagani ajal.
Helsingi lõppakt oli üks kõige lammutavamaid asju NSV Liidu jaoks üldse (lisaks muidugi täielikule majanduslikule võimetusele ja inimvaenulikule ideoloogiakesksusele).
Moskvas loodi 1976. aastal Helsingi kokkulepete jälgimise grupp, nn Moskva Helsingi Grupp (Juri Orlov, Anatoli Šaranski (praegu Iisraelis, nimega Natan Sharansky), Ljudmilla Aleksejeva, Aleksandr Kortšak, Malva Landa, Vitali Rubin, Jelena Bonner, Aleksandr Ginzburg, Anatoli Martšenko, Petro Grõgorenko ja Mihhail Bernštam, hiljem lisandus liikmeid veelgi. Asutamisest teatati lääne ajakirjanikele 12. mail Andrei Sahharovi korteris. 1980. aastal pandi peaaegu kõik neist vangi, mõned aeti ka riigist välja. Helsingi grupid otsisid ja ka said repressioonide vastu tuge eriti Amnesty Internationalilt.
Ukraina Helsingi Grupp loodi 9. novembril 1976, juhtis seda Mikola Rudenko, Moskva grupiga ühendas ühine liige Grõgorenko. Tegutseda õnnestus põranda all viis aastat, kuigi Rudenko oli vahistatud juba 1977. 1981. aastal polnud enam keegi neist vabaduses.
Leedu Helsingi Grupp loodi 27. novembril 1976 ja tehti avalikuks lääne meediale Juri Orlovi korteris Moskvas, liikmeteks Viktoras Petkus, Tomas Venclova, Karolis Garuckas, Eitanas Finkelšteinas, Ona Lukauskaitė-Poškienė. Pärast Petkuse vangi panekut 1978. aastal jäi tegevus küll mõneks ajaks soiku, aga Balti apelli all on 1979 ka selle grupi liikmete allkirju ja avaldusi on tehtud 1981. aastani välja. 1978 loodi Leedus ka Usklike Õiguste Kaitse Katoliiklik Komitee.
Eestis otsisid küll Erik Udam ja Enn Tarto võimalusi siinse Helsingi grupi loomiseks, aga lõpuks ei saadud piisavalt liikmeid kokku ja grupp jäigi loomata. Mart Niklust hoiti 1976. aastal üldse mitu kuud trellide taga. Tagatipuks üritas KGB 1977. aastal Udamit ära osta, et hoopis libaorganisatsioon luua, Udam sellest keeldus ja avalikustas ka äraostmise katse. Tuntuimad vabaduses olnud vabadusvõitlejad olidki sel ajal Udam ja Niklus, kes saatsid avalikult oma nime all läkitusi maailmale. Kuid ühiste kirjadeni veel ei jõutud.
Ka Lätis jäi Helsingi grupp loomata, selleni jõuti alles aastal 1986: rühmitusega Helsinki-86 (asutajad Linards Grantiņš, Raimonds Bitenieks, Mārtiņš Bariss).
Gruusias loodi Helsingi Grupp kas novembris 1976 või jaanuaris 1977, ja seda juhtisid hilisem Gruusia president Zviad Gamsahhurdia ja Merab Kostava. Paraku, kui kolm kuud hiljem vahistamisteni jõuti, olevat Gamsahhurdia ülekuulamisel murdunud ja kõik oma kaaslased välja andnud. Oli selge, et seda talle ei andestatud ja nagu teame, lõppes tema hilisem võimuaeg (1991-1992) lausa kodusõjaga Gruusias.
Armeenia Helsingi Grupp asutati aprillis 1977, ka see likvideeriti arreteerimistega sama aasta lõpuks. Armeenias tegutses aga lausa põrandaalune Rahvuslik Ühendatud Partei aastail 1966-1987, seda juhtis 1973. aastast Paruir Hairikjan, kuigi ta istus ka vahepeal kokku 17 aastat vangilaagrites.
Vahistamised
Inimõiguslastele Moskvas üritati kaela määrida ka kummalist pommiplahvatust Moskva metroos 1977. aasta jaanuaris, milles süüdistatuna hiljem kolm armeenlast maha lasti. Akadeemik Sahharov igatahes arvas, et plahvatuse, milles hukkus seitse inimest, korraldas KGB ise.
Moskva Helsingi Grupi liikmed pandi lõpuks vangi 1980. aasta jaanuaris koostatud protestikirja pärast Afganistani sõja vastu. Sahharov soovitas ka otsesõnu Moskva olümpiamänge boikoteerida, mida enamik lääneriike ka kuulda võttis. Viimane vabaduses olnud liige Jelena Bonner teatas 1982 rühmituse laiali saatmisest, tema abikaasa Andrei Sahharov istus niigi 1980-1986 koduarestis Gorkis (tänases Nižni Novgrodis). Rühmitus küll taasloodi 1989. aastal ja nende võitlus inimõiguste eest Venemaal kestab ka praegu, Ljudmilla Aleksejeva juhtimisel.
Augustis 1977 üritati Viktoras Petkuse eestvedamisel aga luua juba Eesti-Läti-Leedu rahvusliku liikumise peakomiteed (tõlgitud ka kui ülemkomitee), mille kaasesimeesteks pidid nähtavasti saama Petkus, Cālītis ja Niklus. Eestist osalesid selle ettevalmistusel ka Udam, Tarto, Endel Ratas, Jaan Isotamm, Jüri Pertman. Petkus areteeriti 23. augustil, läbiotsimisi viidi läbi Antanas Terleckase, Cālītise, veel mitme leedulase ja lätlase, Eestis aga Nikluse, Udami ja Tarto korterites. Niklus, kes oli Põlvas parajasti Moskva rongi astumas, tiriti jõuga rongist maha. Selle komitee väljakuulutamine Moskvas jäigi ära. Viktoras Petkus, kellel olid üsna tihedad sidemed Eestiga, istus vanglais “poliitilisena” 1947-1953, 1957-1965 ja 1977-1988.
1978. aastal Edasis avaldatud paskvillil, millega Nikluse isik ränga sopaga üle kallati, oli kaks väga konkreetset tulemust. Esiteks ilmus tema ukse taha Tartus Vikerkaare tänaval üks purjus kohalik kommunist, pussnuga käes, kindla kavaga Niklust tappa. Miilits pidas nurjatud mõrvaplaani vaid huligaansuseks. Kivi, millega tal aken sisse visati, on siiani akna vahel hoiul. Aga samas artiklis avaldatud Nikluse kodune aadress võimaldas teda üles leida ka teistel teisitimõtlejatel ja kontaktid tihenesid veelgi.
Juba pikad kogemused KGB ja nõukogude propagandaga võitlemisel olid teinud põrandaaluste liikumise ülimalt ettevaatlikuks ja kui keegi oleks näiteks propageerinud avalikult vägivalda või Hitleri õigustamist, oleks provokatsioon kohe läbi nähtud. Seega võttis KGB appi väljamõeldised ja "istutatud asitõendid", mida meedias kultiveeriti. Vandenõuteooriaid publitseeriti tol ajal avalikult nõukogude meedias (suur osa neist olid propagandamasina väljamõeldised, eesmärgiga läänt diskrediteerida), põrandaalune tugines reeglina kindlatele faktidele, mida valitsev ideoloogia eelistas maha vaikida. Siit ka hilisem jutt "valgetest laikudest" ajaloos.
Antanas Terleckas asutas 1978. aastal Leedu Vabaduse Liiga (Lietuvos laisvės lyga, LLL), liikmeteks Vladas Šakalys, Algirdas Statkevičius, Jonas Gelažius, Arūnas Trukanas, jt, nõudes otsesõnu Leedu iseseisvuse taastamist. Kuigi Terleckas istus vangis 1979-1986, jäi rühmitus püsima ja korraldas ka 23. augustil 1987 esimese avaliku meeleavalduse Molotovi-Ribbentropi pakti aastapäeval. Hiljem jäid nad küll Sajudise varju, aga Sajudis pidas neid siiski liitlasteks, sarnast konflikti kui Eestis rahvarinde ja iseseisvusmeelsete vahel ju Leedus ei tekkinud.
1979. aasta Balti apelli eeskujuks võis pidada ka Tšehhoslovakkia dissidentide ühisavaldust Harta 77. Ka võis Põhja-Eesti näha Soome TV otsepildis Poola veriseid sündmusi ja Solidaarsuse mahasurumise katseid 1980. aastail. Poola oli käärinud järjest alates Gdanski streikijate tulistamisest 1970. aastal. Igatahes sõltumatute ametiühingute loomine, nagu oli Poolas 1976. aastal Loodud Tööliste Kaitsekomitee (KOR) ja 1980. aastal Solidaarsuse rahvaliikumine (Solidarność), NSV Liidus jalgu alla ei saanud. Sõltumatu ametiühing SMOT, mis andis endast teada Moskvas 1978. aastal, likvideeriti KGB survel peagi, ka selle juhid mõisteti vangi "nõukogudevastase agitatsiooni ja propaganda" eest.
1978-1979 ilmus Tartus põrandaalune Poolpäevaleht, millega seoses jäid KGB pihtide vahele Doris Kareva, Jaan Isotamm, Matti Milius, Leonhard Lapin, Ott Arder, Arvo Pesti, Viktor Niitsoo ja Hubert Jakobs. Viimase koostöö KGB-ga paljastati tema kaaslastele sihilikult, kuna Jakobs oli KGB-le selja keeranud. Pea igasse rühmitusse üritas KGB oma informaatoreid sokutada, peaagu igas kohtuasjas leidus aga mõni, kes ülekuulamisel murdus. Ja pole ka ime, et endiste teisitimõtlejate omavahelised suhted pärast seda alati kõige paremad ei ole.
http://niitsoo.blogspot.com.ee/2015/10/
1980. aasta noorterahutuste järel koostatud nn 40 kirjale kirjutas Tartus alla ka terve rida kommunistliku partei liikmeid, kuigi enamikule neist jäi see esimeseks ja ka viimaseks sisuliseks protestiavalduseks enne 1987. aastat. Kuid 40 kiri andis siiski tugeva lisatõuke põrandaalusele omakirjastuslikule materjalide levitamisele. Kirja autor Jaan Kaplinski pandi KGB survel hiljem sellest lahti ütlema, artiklitega, mis avaldati ajalehes Kodumaa. Vallandamisi ja karistamisi koges veel terve rida allakirjutanuid, aga vangi neid ei pandud.
Lätist oli nn 17 kommunisti protestikiri venestamise vastu saabunud läände juba aastal 1972. https://www.letton.ch/lvx_17com.htm
Balti apelli järel algasid suuremad läbiotsimised kõigis kolmes Balti riigis, Läti Sõltumatuse Liikumine (LNK) likvideeriti aastaks 1983, Ukraina ja Leedu Helsingi grupid juba aastaks 1981, Moskva Helsingi Grupp aastaks 1982. Siis sai aga KGB juht Andropov NLKP peasekretäriks (1982-1984) ja palju ei puudunud, et maailm oleks Moskva paranoiade tõttu lausa tuumasõtta juhitud.
Eestis areteeriti 1980 Mart Niklus, Jüri Kukk, Veljo Kalep, Tiit Madisson, Viktor Niitsoo, 1983 Lagle Parek, Heiki Ahonen, Arvo Pesti, Enn Tarto, 1985 veel Jan Kõrb ja Harri Mõtsnik. Enamik neist vabanes küll aastaiks 1986-1987, osa amnestiaga, mida Ronald Reagani survel Mihhail Gorbatšov välja pakkus, eeldades siiski enese süüdi tunnistamist. Sellisest alandusest keeldunud Tarto ja Niklus tuli meeleavaldustega 1988. aastal vabaks nõuda. Kuid 1989. aasta kevadel otsis nõukogude võim ka ettekäändeid Mart Laari vangi panna.
14. juunil 1987 korraldas Helsinki-86 rühmitus esimese avaliku rahumeelse meeleavalduse nõukogude võimu vastu Riias, järgnesid meeleavaldused 23. augustil 1987 üheaegselt Tallinnas Hirvepargis, Riias ja Vilniuses, korraldajaiks vastavalt:
- Tallinnas Molotov-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp (MRP-AEG, asutajad Tiit Madisson, Jüri Mikk, Lagle Parek, Heiki Ahonen, Mati Kiirend, Eve Pärnaste, Jan Kõrb),
- Riias Helsinki-86
- Vilniuses Leedu Vabaduse Liiga.
21. oktoobril 1987 korraldati omaette meeleavaldus Ain Saare eestvedamisel Võrus. 7. novembril 1987 kujunes arvatavast KGB provokatsioonist ka spontaanne miiting Pärnus.
Läti iseseisvuspäeva tähistamine 18. novembril 1987 Riias tehti KGB ja propagandamasina jõul küll võimatuks, kuid järgmisel aastal vallandus demokraatlike protestide laine juba kõigis kolmes Balti riigis, nagu ka Ukrainas, Kaukaasias ja lõpuks ka Venemaal. Murdepunktiks oli Tartu rahu meenutamine 2. veebruaril 1988 Tartus, mil KGB püüd rahvakogunemisi nurjata ebaõnnestus.
Hoolimata suurtest ressurssidest ja laiadest võimupiiridest, kõikidest informaatoritest-koputajatest, ei olnud KGB võimeline enam sündmusi kontrollima, isegi mitte pidurdama. KGB aktiivne osalus 1991. aasta Moskva augustiputšis oli juba meeleheitlik, nurjumisele määratud jõupingutus sündmusi tagasi keerata.
