Miks putukad nii väikesed on? Karboniajastul olid palju suuremad!
Erinevalt imetajatest, kellel on hingetoru ja kopsudega tsentraliseeritud hingamiselundkond, hingavad putukad õhku keha välispinnale avanevate hingeavade ehk stigmade kaudu, mis hargnevad putuka keha sees hingamistorukesteks ehk trahheedeks.
Nii hingeavade ja trahheede füsioloogiline ülesehitus kui ka sellise gaasitranspordi-meetodi tõhusus seavad putukate võimalikule suurusele piirangud — hingeavad lihtsalt ei saa teatud mõõdust suuremad olla.
Kuna putukatel pole võimalik suurema hulga hapniku omastamiseks lihtsalt suuremaid hingeavasid „kasvatada“, on ülisuurte putukate arenemine võimalik ainult juhul, kui seda toetab ümbritseva atmosfääri suur hapnikusisaldus.
Täpselt sellised tingimused valitsesid aga nn karboni- ehk kivisöeajastul umbes 300 miljonit aastat tagasi, mil hapnikutase atmosfääris küündis geo-ajaloolise kõrgtasemeni. Kui praegu sisaldab õhk 21 protsenti hapnikku, siis toona ulatus hapniku osakaal koguni 35%-ni atmosfääri koostisest.
Tänu hapnikurikkale õhule said putukad sel perioodil kasvada palju kerekamateks, kuna nende hingeavad ja trahheed toimetasid kudedesse rohkem hapnikku.
Kui ajastu lõpul hakkas Maa õhu hapnikusisaldus langema, kadusid ka ülikerekad kiilid, põrnikad ja muud selgrootud, kuna nad ei suutnud väiksema hapnikuhulga toel oma pirakaid kehasid enam elus hoida.
Suurimad praegu elavad kiililised kuuluvad Kesk- ja Lõuna-Ameerikas elunevasse liiki Megaloprepus caerulatus, mille isendite tiibade siruulatus küündib 19 sentimeetrini.
Kõige suuremad teadaolevad kiililised üldse kuulusid aga karboniajastule tüüpilisse kiilide perekonda Meganeura, kelle muljetavaldavamate isendite tiibade siruulatus oli koguni 65 sentimeetrit.
