Kuidas liiga keeruline tualett Natsi-Saksa allveelaeva põhja ajas
Toona oli reoveemajandus liitlasvägede allveelaevadel korraldatud üsna lihtsalt. Heitmeid talletati aluse pardal reoveepaagis, mida tühjendati siis, kui allveelaev parajasti ei liikunud.
Et väärtuslikku kaalu ja ruumi kokku hoida, loobusid Saksa allveelaevade konstruktorid suurtest heitmepaakidest. Selle asemel pidid laevad regulaarselt kerkima veepinna lähedale, et kogunenud heitmed seal purgida.
Liitlasvägede edusammud allveelaevade ründamise tehnikate vallas muutsid väikeste paakide tühjendamiseks sobivale pinnalähedasele kõrgusele tõusmise järjest ohtlikumaks, mistõttu hakkasid sakslased laevadesse ehitama kõrgsurvestatud käimlaid, mida oli võimalik tühjendada palju sügavamal merepõues.
Survekäimlate juures oli aga üks tõsine probleem — need olid liiga keerulised. Mitmest kambrist koosneva süsteemi õhulukku tuli avada ja sulgeda nii täpselt, et selleks koolitati iga aluse juures välja spetsiaalne meeskonnaliige.
1945. aastal otsustas ülemäära enesekindel allveelaevakapten Karl-Adolf Schlitt, et saab keerulise käimla haldamisega hakkama kõrvalise abita. Kuid ka pärast ühe inseneri appikutsumist väljusid asjaolud kiiresti kontrolli alt.
Vale ventiili õnnetu keeramine vales suunas täitis esiteks käimla ja siis ka tualettruumi sisaldanud laevasektsiooni kiiresti reo- ja merevee tulvaga. Seejärel hakkas solk voolama allveelaeva hiiglaslikesse akudesse, mis paiknesid täpselt käimla all…
Tulvavee sattumisel akudesse tekkis keemiline reaktsioon, mille tulemusel hakkas allveelaev täituma kloorgaasiga.
Paanikas Schlitt käskis allveelaeva kiiresti merepinnale kergitada, kus asjad läksid aga veelgi hullemaks.
Peagi märkasid hättasattunud alust Briti hävitajad ja mereväepatrullid, see sai järgnenud õhurünnaku käigus kahjustusi ja viimaks olid sakslased sunnitud allveelaevalt häbiga põgenema.
