Kuidas hulljulged lennunduse kuldajastule aluse panid
USA õhupostiteenistuse 25aastane piloot Charles Lindbergh pidi lausa sõrmede abil silmalauge lahti hoidma, vahendab ajakiri Imeline Teadus.
Ta oli enam kui ööpäeva järjest lennukit juhtinud ning nüüd hakkasid jääkülmas kokpitis tema ajule viirastuma tantsisklevad kummitused ja muud hallutsinatsioonid. Mees oli surmväsinud, kuid õnneks hakkas juba paistma ka lennu ihaldatud sihtkoht.
Laupäeval, 1927. aasta 21. mail kell 22.24 suunas ta oma ümberehitatud lennuki Ryan M-2 Prantsusmaa pealinna Pariisi kohale. 33 ja pool tundi varem oli ta tõstnud lennuki õhku ühelt New Yorgi lähedaselt põllult, Pariisist linnulennult ligi 6000 kilomeetri kaugusel.
Suured prožektorid valgustasid maandumisala ning kui lennumasina rattad seda puudutasid, tervitas pilooti juubeldav 150 000-pealine rahvamass.
Enne seda ajaloolist lendu oli lennukeid kasutatud peamiselt sõjalisetel eesmärkidel, olgu siis luuramiseks või pommide pildumiseks. Muus osas oli lennuk peamiselt rikka mehe mängukann.
Lennates esimest korda ajaloos üle Atlandi ookeani, pealegi veel üksinda ja vahepeatusi tegemata, tõestas Lindbergh, et lennunduses peitub palju suurem potentsiaal kui seni arvati.
Sestsaadik on paljud piloodid ja lennukikonstruktorid piiri võimatu ja võimaliku vahel üha kaugemale lükanud.
20. sajandi keskpaigas arendati hoogsalt nii navigatsioonitehnikaid kui ka mootoreid. Lennukite kiirused lähenesid juba helikiirusele.
Ameerika lennuki P-38 Lightning piloodid nägid Teise maailmasõja ajal oma kohkumuseks, kuidas suurel kiirusel alla sööstes tekkisid lennuki tiibade kohale rõhulained, mis muutsid lennuki nina tagasi ülespoole pööramise väga raskeks. Tekkis kujutelm, et helist kiiremini pole võimalik lennata.
Ameerika lennundusagentuur NACA – tänapäeval tuntud kui NASA - otsustas 1940. aastatel helibarjääri aga murda ning käivitas programmi X-planes.
Katsetel rakettmootoriga lennukiga Bell X-1 selgus, et rõhulaine probleemi lahendamiseks piisab ühest lihtsast muudatusest kõrgustüüris. 1947. aasta 14. oktoobril saavutaski katselendur Chuck Yeager 1,06-kordse helikiiruse.
Viimastel aastakümnetel on aga tekkinud tunne, et lennundus on „valmis“ ega arene enam kuigi kiiresti. NASA suurejooneline arendusprogramm „X-planes“ peab nüüd lennuliiklusele uue hoo andma ning juhatama sisse samasuguse kuldajastu nagu seda tegu Lindbergh 90 aastat tagasi.
Loe lennunduse ajaloo tähtsaimatest verstapostidest ja tulevikulootustest lähemalt juunikuu Imelisest Teadusest!
