Jaak Juskega kadunud Eestit avastamas: Pelgulinna telliskivide, kadunud paradiisiaia ja koolimajade lugu

Tänapäeval on Pelgulinna asumi uueks peateljeks kujunenud Telliskivi tänav koos lähiümbrusega. Nagu juba kirjutatud, rajati Mulla ja Roo tänava nurgale 1879. aastal Johann Grabby poolt tellisetehas, mis andis nime kõrval asuvale Telliskivi tänavale. Savivõtuauke oli Pelgulinnas ridamisi alles veel pärast sõda.

Tänase mööblimaja esise parkla taksopeatuse kohal asunud Grabby poolt 1881. aastal ehitatud ja 1965. aastal lammutatud puumajas avas 1912. aastal uksed esimene kohalik õppeasutus – Pelgulinna algkool.

Algkooli kõrval laiunud suurele Mulla ja Telliskivi tänava vahelisele lagedale alale rajati aga aiand. Esimesed andmed Gustav Treierile kuulunud aiandist on 1920. aastate lõpust. Telliskivi 5/7, Mulla 7 ja Kruusa 6 kinnistutel asus tollase Pelgulinna suurim viljapuuaed, kokku tervelt 9280 ruutmeetrit. 1928. aastal projekteeriti samadele kinnistutele selle aja kohta küllaltki suured triiphooned. Nendealune pind suurenes järk-järgult ning hõlmas 1930. aastate lõpuks juba üle 2100 ruutmeetri. Telliskivi tänav 9/11 asus aga Artur Pullmannile kuulunud, rohkem kui 2500-ruutmeetrine iluaed. Kõik see kokku oli sõjaeelse Pelgulinna ilusaim piirkond.

Enne Teist maailmasõda hoogustus ümbruskonnas ka elamuehitus. 1927. aastal avati Ristiku ja Telliskivi tänava nurgale kerkinud linnamajas kohalik raamatukogu, mis kandis pikalt Eduard Vilde nime. 1999. aastal lõpetas pelgulinlaste seas armastatud raamatukogu oma vanades ruumides töö.

1944. aasta märtsipommitamises sai aga Telliskivi ja Mulla tänava vaheline piirkond tõsiselt kannatada. Hävis mitu maja. Muide, toona ühendas nimetatud kahte tänavat nüüdse mööblimaja tagant kulgenud Kruusa tänav. Telliskivi 1 hoones asus aga kohalik postkontor.

1947. aastal alustas lagedaks põlenud alal tööd Kalinini rajooni kolhoositurg. Esialgu asus turu kontor Mulla 2 varjendis. 1950. aastal ehitati turule kahekorruseline administratiivhoone ning 38 müügikohaga piimapaviljon.

Päriselt ei kadunud piirkonnast ka aiand. Moodustati Riikliku Aianduse-Mesinduse Trusti aiand nr 3, kus 1940. aastate lõpus oli 16 kasvuhoonet ja rohkem kui 1700 ruutmeetrit klaasialust kasvupinda. Kokku töötas seal 25 inimest.
Põhirõhk oli aiandis pandud kurgi-, kapsa-, redise- ja tomatitaimede kasvatamisele. Juba talvel pandi maha varajane köögivili, veebruaris harvendati kurgi- ja tomatitaimi. Kauplustesse jõudsid sealt pärit esimesed kurgid ja tomatid juba mais. Aiand varustas ka eraaiamaid juurviljataimedega.

Müügiks toodi samuti teiste puukoolide noori pirni- ja õunapuid, karusmarja-, sõstra- ning vaarikaistikuid. Aiandist said inimesed koduaedadesse osta ka hekipõõsaste istikuid ning suvelilletaimi. Talviti kasvatati aiandis potililli, mille arvukus küündis üle 10 000 taime.
Suur probleem oli põllusaaduste hoidmine. 1950. aastate algul oli Pelgulinnas raudteesüsteemil kaks kartuli- ja juurviljahoidlat. Need asusid Heina 34 ja Telliskivi 57.

Üha uute hoonetega ümbritsetud piirkond ei olnud aga aiandile soodne ja juba 1950. aastatel taotles kõrval asuv jõudsalt arenev kolhoositurg aiandi arvel laiendamist, kavatsedes sinna püstitada nii Kolhoosnikute Kodu kui ka hobusetalli. Peagi aga hakkas turu heakord alla käima. Seda süvendas trust Glavvino, kes alustas turul vankritelt piiramata koguses lahtise viina müümist. Populaarsuse kaotanud turg suleti 1976. aastal. Täna tegutseb säilinud turukioskis söögikoht Telliskivi 15.

1980. aastal avas uksed turu asemele rajatud suure parklaga moodne mööblimaja ning osa endisest aiandist läks tolleaegse Tallinna 46. keskkooli staadioni rajamiseks. Uus, Udo Ivaski ja Herbert Rüütlase projekteeritud funktsionalistlikus stiilis koolimaja, tänane Pelgulinna gümnaasium oli valminud juba 1961. aastal. Muide, rahvasuu räägib, et kolhoosituru hoonete ja Pelgulinna gümnaasiumi ehitusel kasutati ka Harju tänava varemetest pärit paekive.

Uue koolimaja ehitust meenutas hiljem koolijuhina töötanud Urve Buschmann: „Kopp löödi maasse 1960. aasta aprillis. Seejärel rammiti betoonpostid, ja ma mäletan, kuidas ma esimest korda ehitusele tulles ronisin ühele lühemale sambale ning kuulutasin oma kuuendikele: “Ma olen tööposti otsas!” (see oli tolleaegne stampväljend mingi töö tegemise kohta). Päris alguses tehti ehitusplatsile kõrge plankaed ümber, sest müüriladumisel kasutati vangide tööd. Seda asjaolu tuletasime veel kaua meelde, kui mingi järjekordne ehituspraak ilmsiks tuli.

Poolteist aastat käisid nii õpetajad, õpilased kui lapsevanemad ehitusel abitöödel: kuna isekallutajad kallasid tellised hunnikutesse maha, siis ladusid õpilased need kraana tõsteplatvormidele. Suuremad poisid lammutasid spordiväljakule ja kooliaiale ettejäävad Sõle ja Telliskivi tn majade kuurid ning ehitasid need uude kohta üles. Ehituse edenedes tulid uued ülesanded. Õpilased kärutasid lasketiiru liiva, paigaldasid lagedele soojusisolatsiooniks šlakkvatti, kaevasid drenaaži jaoks kraave. Kui aulatiiva ehitusel kraanat polnud, anti telliseid käest kätte edasi – oli detsember, esimene lumi maas… Kokkuvõttes tehti ehitusel 40 000 tundi ühiskondlikku tööd.“

Pelgulinna gümnaasium on täna üks linna suurimaid, kunstikallakuga koole. Põneva faktina tasub mainida, et kohe pärast avamist külastas seda kommunistliku Põhja-Vietnami liider Ho Chi Minh. Koolimaja läbi 2007. aastal põhjaliku kapitaalremondi.

Järgmisel korral räägime Narva hävinud Issandamuutise katedraali ajaloost.