Hämmastav: inimene vajab oma ajust vaid poolt
Nüüd selgub, et häda korral saame hakkama ka ilma nendeta. Näiteks üks mees elab täisväärtuslikku elu üksnes kümnendiku ajuga, vahendab ajakiri Imeline Teadus.
Kui ühte Prantsusmaa haiglasse saabus 2007. aastal valutava jalaga mees, arvasid arstid tegu olevat lihtsa juhtumiga. 44aastane kodanik kurtis, et jalg oli viimased paar nädalat kergelt valutanud, ja arstid lootsid ta peagi tervena koju saata.
Kuna esmane läbivaatus valu põhjust ei selgitanud, laskis neuroloog Lionel Feuillet teha mehe peast tomograafipilte, et uurida lähemalt tema närvisüsteemi.
Kui pildid ekraanile ilmusid, ei suutnud neuroloog oma silmi uskuda. Seal, kus teistel inimestel on ajukude, haigutas mehe peas suur must auk. Tal puudus suurem osa ajust ning kõigi eelduste kohaselt ei oleks ta tohtinud eluski olla, rääkimata kõndimisest või rääkimisest. Oli sõna otseses meditsiiniline ime, et mees selle kõigega siiski toime tuli.
See 44aastane prantslane pole ainus, kelle pelk olemasolu ajuteadlasi hämmastab. Aeg-ajalt satub tohtrite käe alla inimesi, kes on kõnevõimelised, ehkki nende ajus puudub kõnekeskus, kes kõnnivad, kuigi neil pole liikumiskeskust, või elavad täiesti normaalset elu, ehkki neil puudub suur osa ajust.
Need uskumatud juhtumid sunnivad teadlasi ümber hindama seniseid tõekspidamisi aju ning selle habraste osade kohta. Ka üks äsjane uuring kinnitab, et meie bioloogiline arvuti on võimeline oma kuju muutma ja kaotustega kohanema. Võib-olla suudame aju panna tulevikus ise ennast ravimagi.
Ajusisene tööjaotus on teadlasi alati huvitanud, kuid hoolimata mitmesaja aasa pikkustest uuringutest on see siiani paljuski jäänud mõistatuseks. Praegu tunneb teadus 180 erinevat ajukeskust, millest igaühel on oma spetsiifiline ülesanne.
Näiteks teavad aju-uurijad, et meie nägemist reguleerib aju tagumine osa, meie keeleoskust aju vasak pool, haistmist keskmine osa ja üldist mõistust eesmine piirkond.
Samuti on teada, et ajus on neli pilujat õõnsust, niinimetatud vatsakest, mis on täidetud pea-seljaajuvedelikuga. Need on justkui turvapadjakesed, mis kaitsevad aju põrutuse eest siis, kui peaga kuhugi vastu jookseme või kukume.
Ajus on erilised rakud, mis toodavad ligikaudu pool liitrit uut pea-seljaajuvedelikku päevas, samal ajal aga imendub vana, oma ülesande täitnud vedelik veresoontesse ja eemaldatakse ajust. Nii on ajus moodustuv ja sealt väljutatav vedelik pidevalt tasakaalus.
Arstid avastasid oma hämmastavat patsienti uurides, et selle pea oli vedelikku täis. Prantslase ajus sisaldus peaaegu 800 milliliitrit vedelikku, samas kui tervel inimesel on seda 100-150 milliliitrit.
Niisugust seisundit nimetatakse vesipäisuseks (ladina keeles hydrocephalus) ja see tekib siis, kui aju ei suuda vanast pea-seljaajuvedelikust vabaneda. Aju neli vatsakest laienevad siis ohtlikult kiiresti ning vedelik hakkab ajurakkudele survet avaldama, kuni need surevad, sest surve blokeerib verevarustuse.
Vaid ühe nädala jooksul võib kirjeldatud verevarustuse häire tappa nii palju ajurakke, et inimene võib jääda pimedaks, kurdiks või tummaks või kaotada täielikult oma isiksuse.
Paistis aga, et kõnealust prantslast eriti ei häirinud tõsiasi, et 90% tema ajust koosnes vedelikust. Tõsi, valutunne jalas, mis oli sundinud teda arstide poole pöörduma, oligi tingitud ajurakke rõhuvast survest.
Kuid muus osas elas vaid oma aju pealmise kihi ehk nn ajukoore abil maailmas orienteeruv mees üsna tavalist elu – tal oli naine, kaks last, kindel töökoht.
Tema IQ oli küll ainult 75 ehk tublisti allpool rahvastiku keskmist näitajat 100, kuid miski polnud meest ümbritsevatele inimestele andnud alust arvata, et tema kupli all on midagi väga valesti.
Loe sellest hämmastavast juhtumist ning aju ümberorganiseerumise võimest lähemalt juunikuu Imelisest Teadusest!
