Värske teadusuuringu järgi said suurimatest vaaladest tõelised hiiglased alles suhteliselt hiljuti
Kiusvaalaliste sekka kuuluv sinivaal on sama pikk kui reisilennuk, ta süda on sõiduauto mõõtmetega ja ta keel kaalub sama palju kui elevant. Aga kuidas sinivaalast selline hiiglane sai? Selle küsimuse üle on merebioloogid palju pead murdnud.
On teada, et vaalad siirdusid vette maalt ajal, kui püsivalt vees elavaid imetajaid maailmameres kas oli väga vähe või siis üldse mitte. Nende lähim tänapäevane neljajalgne sugulane on jõehobu. Tänaste vaalade ja jõehobude evolutsioonitee läks lahku umbes 40 miljonit aastat tagasi.
Nüüd selgub, et need muudatused, tänu millele mõnest vaalaliigist - nagu just sinivaal - sellised hiiud said, toimus suhteliselt hiljuti, vaid 2-3 miljonit aastat tagasi. Nii vahendab The Guardian.
Evolutsioonibioloog Graham Slater Chicago ülikoolist ütleb, et see on tegelikult aga kogu ajast, mil kiusvaalalised eksisteerinud on, vaid kümnendik, kuna kogu nende evolutsiooniline ajalugu ulatub 36 miljoni aasta taha. Kiusvaalaliste alamseltsi kuulub neli perekonda ja neliteist liiki vaalasid ja neid eristab hammasvaalaliste alamseltsist see, et hammaste asemel on neil kiusaparaat, millega veest pisimolluskeid välja filtreeritakse.
Nüüd arvatakse, et kiusvaalalised hakkasid kümnest meetrist pikemaks kasvama alles 2-3 miljonit aastat tagasi. Teadlased uurisid 63 väljasurnud kiusvaalaliseliigi koljude kivistisi ja võrdlesid neid tänapäeval elavate vaalade omadega. Seejärel söödeti loomade pikkused ja asetus vaalaliikide "perekonnapuul" arvutisse. Ilmnes, et erinevate kiusvaalaliste seas hakkasid erinevad liigid - näiteks grööni vaal ja lõunavaal - kasvasid hiiglasteks eri perioodidel.
See, et muutused toimusid hiljuti, välistab teadlaste sõnul selle, et gigantismi põhjustas kiusaparaadi areng või siis suured looduslikud vaenlased nagu hiiglaslikud haid. Samuti välistati see, et gigantism oli reaktsioon jahtuvatele ookeanitemperatuuridele. Selle asemel arvavad vaalade mineviku uurijad hoopis, et põhjus on hoopis selles, et külmad, toitainerikkad veed hakkasid osalt tänu põhjapoolkeral saabunud jäätumisperioodile ookeani pinna lähedale tõusma. Tänu sellele tekkisid Slateri sõnul umbes 3 miljonit aastat tagasi ühtlase toidu jaotumise asemel kindlad piirkonnad, kus oli erakordselt tihedalt vaalade saakloomi. Tänu selliste "taskute" tekkele said vaalad väga palju süüa ning kasvasid üha suuremaks ja tänu võimsale kehale oli neil ka lihtne erinevate "taskute" vahel toiduotsinguil liikuda.
