Hiinlaste rahvaravimi baasil võivad valmima hakata mõlemale soole sobivad molekulaarkondoomid
Kui oled end kinnitanud munaraku väliskesta külge, pead paarisadat tuhandet kaaslast edestades selle kaitsva tõkke läbistama. Kuid pole hullu — just selle nimel oledki ju vaeva näinud! Täiendav sorts kaltsiumit paneb seni sujuvalt lainetanud saba eriti jõuliselt piitsutama, mis aitab sul munaraku kaitsevallist läbi tungida. Vastavate „lüüside“ avamisel mängib olulist rolli hormoon nimega progesteroon, mis haakub ühe ensüümiga sinu plasmamembraanil ja aktiveerib kaltsiumikanali nimetusega CatSper. Sul veab, sest ovulatsioonitsükli tipus naise sünnituskanalis leidub seda ensüümi ohtralt. Vahendab popsci.com
Ent midagi on korrast ära! Hetkel, mil peaksid rakukesta võidukalt läbistama, jääb su saba jõuetult lonti. Ilma täiendava kaltsiumiannuseta pole sul lootustki munarakku „sisse murda“. Kahju küll, väike seemnerakk — pristimeriinile pole sinust vastast! Too looduslikku päritolu taimne ühend ei ole hormoon, kuid on kuju poolest progesteroonile piisavalt sarnane, et seonduda samade retseptoritega ja takistada teisel molekulil oma ülesandeid täitmast.
„Need ühendid on väga tõhusad,“ kinnitas California Berkeley ülikooli uurija Nadja Mannowetz. „Reaktsiooni blokeerimiseks pole neid palju vaja.“
Mõistmaks paremini, kuidas see viljastumise seisukohalt kriitilise tähtsusega protsess aset leiab ning kuidas oleks võimalik seda soodustada või pidurdada, viis Mannowitz koos kolleegide Melissa Milleri ja Polina Lishkoga hiljuti läbi sarja katseid mitmete hormoonide ja paari taimset päritolu ühendi mõjudest CatSper’ile. Teadlaste töö tulemused ilmusid äsja žurnaalis Proceedings of the National Academy of Sciences.
Uurijad mõjutasid seemnerakke testosterooni, östrogeeni ja kortisooliga, mille tase organismis kasvab stressiküllastes olukordades. Testosteroon ja östrogeen olid ilmselged valikud — on nende näol ju tegu vastavalt bioloogiliste isas- ja emasisendite kõige olulisemate suguhormoonidega —, kortisool hõlmati katsetesse aga sellepärast, et teadaolevalt avaldab stress viljakusele pärssivat mõju, kuid seni polnud selle põhjused hästi mõistetud.
Kõik kolm kemikaali konkureerisid progesterooniga elutähtsate kaltsiumikanalite pärast, kahandades seemnerakkude sabade „piitsutamissuutlikkust“. Midagi üllatavat polnud avastuses, et nii testosteroon kui ka kortisool avaldasid vastavat mõju vaid määral, mis inimorganismis on tavapärane: tugev stress ja tavatult kõrge nn meeshormoonide tase võivad viljastumise tõenäosust sellisel moel vähendada, kuid östrogeen, mille tase organismis jõuab kõrgpunkti just enne seda, kui keha hakkab tootma progesterooni, ei peaks palju pahandust külvama.
Mannowetz ja kolleegid ei piirdunud aga ainult sellega. Oma uurimistöö käigus olid nad avastanud, et Wilfordi kolmtiivaku (ld Tripterygium wilfordii) nimelises kikkapuuliste sugukonda kuuluvas taimes leiduva mittesteroidse kemikaali pristimeriini molekuli struktuur võiks sobituda progesterooniga samasse „pistikusse“. Ning pristimeriini oli juba viljastumisvastase ravimina kasutatud. Nn „piksejumalapuud“ (ingl thunder god vine) on Hiina rahvameditsiinis kasutatud artriidi ja muude põletikuliste autoimmuunvaevuste leevendamiseks ning on teada, et see vähendab ka patsientide viljakust.
Taim ise võib olla väga mürgine ning ei selle võimalikke soovimatuid kõrvalnähte ega ka kasulikke tervisemõjusid pole eriti põhjalikult uuritud, kuid kindlasti pole nüüd mõistlik joosta alternatiivmeditsiinilisi toidulisandeid pakkuvasse kauplusse kiiretoimelist rasestumisvastast käsimüügiravimit hankima. Puhta pristimeriiini vahetu mõju seemnerakkudele laboratoorses keskkonnas oli siiski väga ilmne. Uurijad saavutasid sarnaseid mõjusid lupeooliga — ühendiga, mida leidub mangodes ja võilillejuurtes.
„Kuna need kaks taimset ühendit blokeerivad viljastumise juba väga, väga madalates kontsentratsioonides — umbes kümme korda madalamates kui kontsentratsioonid, mis on vajalikud levonorgestreeli-põhiste vahekorrajärgsete rasestumisvastaste ravimite e nn SOS-pillide toimimiseks —, võivad just need saada aluseks uue põlvkonna „hädaabi-kontratseptiividele“, millele panime nimeks „molekulaarsed kondoomid“,“ selgitas Lishko pressiteates. „Taimset päritolu mittetoksiline, mittehormonaalne ühend, mida tuleb viljastumise ennetamiseks manustada madalamas kontsentratsioonis, võiks olla parem alternatiiv.“
