Ajakirjast Sõdur: kõik, mis väljaõppes pole päris sõda, on simulatsioon ehk matkimine

Järgnevalt on võimalus lugeda matkekeskuse võimekusest, suurematest saavutustest ning kitsaskohtadest koos võimalike lahenduskäikudega, eesmärgiga ahvatleda komandöre senisest enam kasutama võimekust, mida matkekeskus saab pakkuda üksuste väljaõpetamisel ja taktikalistele probleemidele teaduslike lahenduste otsimisel.

Ilmus ajakirjas Sõdur 2/2017

• „Võitluskunsti sisu on teise inimese tapmine. Kui selle sisuks on midagi muud, pole see enam võitluskunst.“

Seda väidetavalt eelmisel sajandil jaapani kõrilõikaja Toshitsugu Takamatsu formuleeritud tõdemust pahupidi pöörates saab öelda, et kõik, mis väljaõppes pole päris sõda, on simulatsioon ehk matkimine – ning seda ütlust on sagedasti kasutatud ka erinevatel sõjalisi matkesüsteeme käsitlevatel messidel ja konverentsidel.

Ütlus osutab seega, et peaaegu kogu väljaõpe on oma sisult simulatsioon, seda isegi lahingumoonaga läbiviidavad harjutused – kuna laskeharjutuste sihtmärke manatakse esile nende tegelikust olemusest ivake erinevalt.

Matkekeskuse loomise taga on Eesti vabariigi ja Ameerika Ühendriikide koostöötahe ning iseäranis Ühendriikide finantsiline ja tehnoloogiline võimekus, mille koosmõjul loodi 2006. aastal endiste 1. ratsaväerügemendi (naljatamisi Первая конная), 132. lennuväepolgu ja Tartu jalaväepataljoni territooriumil matkekeskus, ehkki ametlikult avati see alles aastal 2007.

Matkekeskuse põhilise selgroo moodustavad matkesüsteemid, mille ülesanne on eelkõige luua keskkond, mis on määratud tasemel võimalikult lähedane tegelikule, ning anda adekvaatset tagasisidet õppuses osalejate tegevusele selles keskkonnas. Mida kaugemale minevikku vaatame, siis seda lihtsamad olid matkesüsteemid. Tänapäeval suudavad armee aktsepteerimiskünnise ületada vaid detailsemad ja mitmekülgsemad matkesüsteemid. See on seotud nii üldise lahingupildi komplekssuse, harjutatava inimmaterjali kvaliteedi kui ka kasutada olevate tehniliste võimaluste taseme tõusuga.

Kaitseväe ühendatud õppeasutuste rakendusuuringute keskuse „matkekeskuse põhiülesanded on kaitseväe arvutipõhiste õppuste¹ tagamine ning riigikaitse laia käsitlusega seotud ametkondade väljaõppe ning teadus- ja arendustegevuse toetamine.“

Nii seisab KVÜÕA kodulehel ja see peab üldjoontes ka paika. Sedalaadi tegevus on matkekeskuses põhiline ning seda viiakse ellu üheksa mehe jõul vastavate matkesüsteemide vahendusel. Meie matkekeskus on maailmatasemel oma instruktorkoosseisu ja IT-spetsialistide oskuste ja meie kasutada olevate matkesüsteemide poolest, ehkki seda otseselt mõõta millegagi pole. Kuid alluvate eest peab seisma ning matkekeskuse ülemana kinnitan, et paremaid mehi keskuse ametikohtadele pole leida endise Nõukogude Liidu kõigis Balti riikides tervikunagi.

Täpsemalt lahti kirjutades on ülesanded aga järgmised:

• • Õppuste toetamine ekspertteadmise, riist- ja tarkvaraga.
• • Õppuste ettevalmistamine ja läbiviimine – matkesüsteemides kaartide loomine (ning kuigi vaatelt kahemõõtmeline, toimib kaart süsteemis kolmemõõtmelisena), kasutatavate struktuuride ülesehitamine ja objektide vastasmõju kujundamine. Lihtsustatult öeldes – tehakse kaart, luuakse omade ja vastase jõud ning määratletakse, kes suudab valusamalt tulistada. Kui soovitakse, võib matkesüsteemis kinnitada ühele inimühikule nime ning sellele nimele vastavad sõdurieksami tulemused – on võimalik vaadelda isegi erinevate allüksuste toimetulekut lahingusituatsioonis – aga see on liigne peenutsemine.
• • Valdkonnaalaste koolituste läbiviimine – õppuste operaatorite koolitus on kõige esimene selles reas; sellele järgneb näiteks kõrgkoolide tudengitele VBS³ administraatoriõpe, mis lubab neil omas valdkonnas teadusarendustegevust läbi viia või siis jesuiitlikuma tagamõttega: saame neid iseenda tegevuste toetamiseks värvata.
• • Valdkonda kuuluvates riigihangetes osalemine eksperthinnanguga – see on harvem tegevus, kuna riigihange matkesüsteemide valdkonnas ei ole igapäevane tegevus. Sellegipoolest on osaletud näiteks SteelBeasti hankes ning suudetakse anda hinnangut süsteemidele nende rakendatavuse ja tehniliste üksikasjade osas.
• • Teadusarendustegevuse toetamine eksperthinnangu ja tarkvaraga.
  Matkekeskuses teenivad kaks ohvitseri, kolm vanemallohvitseri ning töötavad neli eraisikut, kelle tegevuse tulemusena tagatakse määratud ülesannete täitmine. Arvestades inimeste vähesust, peavad kõik olema valmis teatavaks paindlikkuseks ning see on võimalik üksnes tänu mainitud materjali kõrgele kvaliteedile, kui mind ennast võimalikuks erandiks pidada.

Matkekeskuses on kasutusel kaks matkesüsteemi: konstruktiivne matkesüsteem JCATS² ja virtuaalne matkesüsteem VBS³, millest esimene on mõeldud staapide treenimiseks, teine aga individuaalsete oskuste lihvimiseks. Matkekeskuses on võimalik tagada 75 statsionaarset ja 50 liigutatavat töökohta; viimase puhul oleks tegu humoorikalt väljendudes sellise nähtusega nagu COW.⁴

Õppuste ajal on matkekeskus suuteline tagama neli normaalse kasarmumugavusega kahekordsete naride ja metallist sõdurikappidega majutusruumi kokku 72 magamiskohaga. On esinenud ka juhtumeid, kus iseäranis arvuka osavõtjate hulga ja halva ilma tõttu on kasutatud niinimetatud linnalahingumugavust – individuaalset magamisvarustust siseruumide vähemkäidavates piirkondades. Kohati on operaatorid pidanud öörahu koguni oma lahingupositsioonidel arvutilaua all – ruumi lihtsalt polnud, aga brigaadi lahing tuli võita.

Kaitseväelastele on valdavalt teadmata mitu olulist sündmust, mille otsene tagaja või toetaja on olnud matkekeskus ning milliseid tehnilisi või korralduslikke takistusi on matkekeskus oma instruktorite ja IT-spetsialistide pingutuste najal ületanud. Need saavutused on üllatanud isegi selliste riikide matkekeskuste esindajaid, kus eelarve ei ole alaline probleem.

• • Õppus Host Nation Support oli kõige ehedam NATO artikkel 5 läbimängimine, kus harjutati NATO abivägede saabumist Balti riikide pinnale ning toonane planeerimisallohvitser v-vbl Punga suutis tagada kaarti suurusega 750 × 750 km, mis on ülisuur asi, kuna kaart pole matkesüsteemis lihtsal pilt taustaks, vaid igal elemendil on eri mõju igale maastikul liikuvale elemendile – see on tohutu andmete hulga läbimõeldud mõju tohutule andmete hulgale koos sobivas suuruses tõenäosusfaktoriga.
• • Koostöös tsiviilsektoriga viidi läbi õppus, mille sisu oli Tartu Maarjamõisa haigla tulekahju intensiivravi osakonnas, mis kinnitas mitut meedikute püstitatud hüpoteesi. Haigla juhtkond sai kinnitust, et tõepoolest, hakkasid eeldatud ajal intensiivravi patsiendid surema, kui süsteemis JCATS ei tagatud patsientide elutähtsate toetuste olemasolu; et parkla ei asenda helikopterite maandumisplatsi, kuna hädaolukorras pole võimalik autosid sealt eemaldada ning sama loogika alusel viidi kommunikatsiooniliinid maa alla.
• • Politseiamet kasutas matkekeskust aga koolitulistamise ja pantvangikriisi lahendamise harjutamiseks, mille tarvis loodi toonases VBS2 süsteemis sobiv keskkond ning harjutati olukorra lahendamist üha uuesti ja uuesti. Just võimalus veretult lihvida detaile ning saada kinnitust või lükata ümber hüpoteese on lisaks odavusele matkekeskuse suurimaid panuseid. Loomulikult saab raha vaadata mitme nurga alt ja kui silmitseda ainult numbreid, siis matkekeskuse tehnilised kulud on kahtlemata olemas. Samas võimaldab matkekeskus viia läbi manöövreid mitu korda järjest, aga kujutage ette näiteks pataljoni rünnaku harjutamist maastikul – mitu rünnakut on isikkoosseis maastikul liikudes võimeline päeva jooksul läbi viima? Matkesüsteemis on võimalik seda teha üha uuesti ja uuesti ilma sõdureid higiseks ajamata. Lisaks on võimalik salvestada toimunud tegevus ning seda korduvalt vaadata ja analüüsida, see annab väärtuslikku informatsiooni.

Matkekeskust saab kasutada ka teadustegevuse toetamiseks, ehkki teatavate mööndustega. Kaks magistritööd, mille põhisisu oli statistiline andmeanalüüs taktikalistele küsimustele vastuste otsimises, saavutasid mõlemad suurepärase tulemuse. Neist esimene analüüsis tankitõrje raketikomplekside allüksuse tuleavamist tankiroodu vastu ning teine õhutõrje relvasüsteemide paigutuse efektiivsust vastase õhurünnaku vastu. Viimane ehk kapten Mart Ilvese magistritöö pälvis koguni kaitseministeeriumi autasu.

Põhiline korrigeerimist vajav element matkekeskuse teadustööks kasutamisel on liiga ambitsioonikas lähenemine, kuna mõlemad olemasolevad matkesüsteemid tegutsevad inimese kujundatavate parameetritega, mida saab korduvalt katsetada määratud tõenäosusvahemikus. Kiputakse aga unustama (mitte küll kahe mainitud magistritöö puhul), et sedalaadi süsteemid on nagu praeahi – kui sellesse sisestada materjal, millest vanarahva tarkuse kohaselt ei saa teha saia (või kui, siis vaid sepikut), siis välja saab võtta samasuguste omadustega ainet, mis on lihtsalt oma struktuuri muutnud. Seega, sõnastades uurimisküsimused matkesüsteemi jaoks selgelt ning otsides vastuseid stiilis: „kinnita või lükka ümber“, on keskuse süsteemid piisavalt efektiivsed.

Praegusel kujul ei kasutata matkekeskust kogu selle võimaliku efektiivsusega. Selle põhjused on ebaselged ja minu hinnangul on see pigem seotud valdavalt ebamugavustundega millegi uue katsetamisel. Olen kuulnud ka hinnanguid stiilis, et matkesüsteemid ei ole tegelik lahingukeskkond – aga milline on rahuajal rohkem tegelik? On tõsi, et harjutusväljade keskkond on oma füüsikalistes detailides (mitte aga selles, mida tegelikult harjutada soovitakse!) realistlikum, ehkki on vähetõenäoline, et me vastasega just harjutusväljadel rinnutsi kokku läheme. Matkesüsteemid lubavad harjutada seal, kus maa-alalised piirangud ei luba seda teps mitte – näiteks Kevadtormi taktikalised lahendused on tihedalt seotud asjaoluga, kas orasele tohib sõita või kas männinoorendikku tohib varjuda.

Lisaks tooksin esile matkekeskuse tagatavate õppuste vabatahtlikkuse üksuste tasemel, kus ülemal pole otsest kohustust keskust kasutada ja see on pigem seotud isikliku tahtega olemasolevat matkeressurssi kasutada. Ometigi on matkekeskus loodud vähemalt teoorias mingi kaitseväe vajaduse või vajaduste grupi rahuldamiseks ning selle loogika jätkuna peaks vähemalt osades küsimustes olema matkekeskuse kasutamine kohustuslik. Kaitseväe arvutipõhised harjutused ja õppused on mõistlik väljaõppedokumentatsioonis kajastada, et nende ettevalmistamist saaks planeerida mitte iga üksiku juhtumi, vaid kalendripõhiselt. Praegune olukord, kus matkekeskus on sunnitud end väljapoole KVÜÕA-d ja isegi selle sees reklaamima, ei ole ilmselt kooskõlas põhimõttega, mille alusel keskus algselt loodi. Kui minna loogilise aruteluga lõpuni, siis juhul, kui matkekeskus ei peaks neid kaitseväe vajadusi rahuldama või kui neid vajadusi enam ei eksisteeri, pole ka keskuse eksisteerimine vajalik.

Matkekeskuse valdkondlikku efektiivsust aitaks selgelt tõsta meie praegusel finantsmaastikul ebapopulaarne lahendus – suurendada keskuses teenivat isikkoosseisu kahes sektoris. On ilmne, et väljaselgitatud vajadusepõhine struktuurimuutus – inimeste hulk, kvaliteet ning jaotus peab põhinema eesmärkidele, mitte vastupidi, seega kirjeldan neid sektoreid lähemalt. Arengut vajav valdkond on eelkõige muude toetavate tegevuste valdkond nagu vastasemängurite (OPFOR) ja tagasiside meeskonnad, mida praeguste kaitseväe prioriteetide juures ei ole esmatähtis evida. See on ratsionaalne kalkulatsioon, ehkki pikemas perspektiivis toodab see kahjumit, kuna nende valdkondade kvaliteet jääb kõikuv.

Esiteks, luua OPFOR-i grupp nii selle ülema kui ka operaatoritega – see garanteerib õppusel kasutatava vastase määrustikupärase ja liigse võiduiharuseta tegutsemise. Ise olen sellise grupi ülemana kaalunud KVÜÕA taktika õppetooli võrdleva taktika lektori isikut, aga nüüdseks pole ilmselt isegi sellist ametikohta enam olemas. Teine, finantsiliselt mitte nii kõrvetisi tekitav lahendus oleks mõne väeosa (mitte aga harjutava üksuse oma) luureohvitser, kes oma ametikoha tõttu peab valdama vastavaid oskusi. Miks peaksid operaatorid olema alalised, on lihtne mõista, kui selgub, et minimaalne üksus, mida OPFOR-i arvutis operaator haldama peab, on pataljon. See ei saa olla koolitatava meeskonna ülesanne – luua väljaõppe vajadustest lähtuvat lahingusituatsiooni – vilumust jääb väheks.

Teise vajadusena näen hindamis- ja tagasiside grupi moodustamist ühe vanem-, ühe nooremohvitseri ja ühe vanemallohvitseri mahus. See tagaks ühtlustatud ning asjatundliku hindamise ja tagasisidestamise vastavalt õppe-eesmärkide nimekirjale ja MEL/MIL-ile, mitte ei päädiks mõnikord nähtud ebamäärase „hinnangu andmisega“. Lisaks peaks hindamine ja tagasiside olema vabad harjutava üksuse subordinatsiooni taagast, kus hoolimata oma erialasest hinnangust peab igapäevast teenistust samas üksuses edasi pidama. Selliseid hindamis- ja tagasiside gruppe saab enesestmõistetavalt moodustada ka teiste üksuste baasil, kuid seal ei ole nad alati kasutatavad ning nende vilumuslik tase on kõikuv.

Kolmas vajadus on väljaõpe ning selle suhe muudesse investeeringutesse. Matkekeskuse püsikulud on piisavalt suured, et need torkaksid silma – üldiselt kokku võetuna on viie aasta keskmisena (et mitte minna arvutustes liiga detailseks) personali-, infrastruktuuri, riistvara, litsentside peale kulutatav summa orienteerivalt pool miljonit aastas. See on sedavõrd suur, et selle kõrval tundub summa, mida on vaja olemasoleva meeskonna vajalikul oskustasemel hoidmiseks (nii veerandsada kuni optimistlikult poolsada tuhat) lausa tühisena.

Samas, kuigi püsikulutused leiavad aset kogu aeg, siis ei tähenda see siiski efektiivsuse garantiid, kuna personali koolitamise ära jätmisega kahaneb ka matkekeskuse efektiivsus, veelgi enam, kui matkekeskust kasutatakse iga üksuse ülema isikliku initsiatiivi põhjal, on matkekeskuse ülalpidamine lihtsalt rahva raha tuulde loopimine ja kaitseväel oleks sellist keskust vaja umbes sama palju kui haugil vihmavarju. Seega, need vajadused, mis kutsusid matkekeskuse elule, peavad saama kaetud väljaõppeplaanis kõrvalevingerdamist mitte võimaldavas formaadis – nii brigaadid kui ka teised üksused või allüksused peavad kasutama matkekeskuse pakutavat keskkonda väljaõppeeesmärkide saavutamiseks, mille saab suurepäraseks eeskujuks saab tuua 2. jalaväebrigaadi. Millised aga on need konkreetsed kaitseväe vajadused? Sellele järgneks arutelu, millised peaksid olema matkekeskuse tehnilised võimekused ja vastavalt sellele tuleks planeerida matkekeskuse arendamine.

Kokkuvõtteks saab öelda, et matkekeskus on suurel määral kasutamata ressurss, mis niisama seistes toodab kahjumit, kuid mida läbimõeldult väljaõppesse rakendades õnnestuks pöörata suureks kasumiks. Brigaadikindral Indrek Sirel ise tõdes 2016. aasta sügisel KVÜÕA-s, et kaitsevägi kasutab matkekeskust liiga vähe (ja kinnitas seda veendumust intensiivselt ka 2017. aasta kevadel matkekeskuses) – õppekoht on selgelt identifitseeritud, seega tuleks see nüüd pöörata omandatud õppetunniks ja suunata kaitsevägi keskust rohkem kasutama. See on seda lihtsam, et kaitseväe siseportaalis on üles laetud niinimetatud õppuste valmispaketid brigaadide käskudega asetleidnud õppustelt koos matkesüsteemis olemasoleva vastava keskkonnaga – ainult võta ja hakka kasutama.

Üksused matkekeskust kasutama suunata on lihtsamast lihtne: selleks läheb vaja komandöri tahet. Meenutagem korraks, et matkekeskus on kutsutud ellu, et katta kaitseväe vajadusi. Nende vajaduste katmiseks on tarvis üksnes käskida üksustele need väljaõppealased eesmärgid, mida peab saavutama matkekeskuse vahendusel.

Viited:

• 1 Arvutipõhine õppus – Computer Assisted Exercise, CAX
• 2 JCATS – Joint Conflict And Tactical Simulation
• 3 VBS – Virtual Battle Space
• 4 CAX On Wheels ehk siis „arvutipõhine õppus ratastel“