Sõduri intervjuu kaitseministriga: Eesti ei tohi kunagi enam üksi jääda
Kui palju on muutunud teie ettekujutus Eesti kaitsevõimest pärast kaitseministriks saamist?
Minu side Eesti kaitseväe, Kaitseliidu ja kogu riigikaitse teemaga on pikaajaline. Minu jaoks ei olnud midagi põhimõtteliselt uut, kuid olen nüüd saanud väga palju sellist informatsiooni, mida ma varem isegi teada ei tohtinud, eelkõige selles vallas, mis toimub sõjalises mõttes meie idapiiri taga, millised on reaalsed ohud ja mis on meie tegelik võimekus.
Kaitseväe teema on Eestis väga avatud ehk sellel teemal räägitakse nii palju kui vähegi võimalik. Kui oled sellest valdkonnast huvitatud nagu mina, siis laias laastus on valdkonna arengud teada.
Aga kas nii tihe militaarteemade kajastamine meedias ei või lihtsates inimestes tekitada kartust, et pidevalt valmistutakse kohe-kohe puhkevaks sõjaks?
Me peame kogu aeg näitama, mida me riigikaitse arendamisel teeme. Peame ausalt näitama, millised on meie riigi tegelikud ohud, et meil on idapiiri taga pidevalt vähemalt 100 000 hambuni relvastatud sõdurit, kes harjutavad ja teevad õppusi, testivad meie valmisolekut ja valvsust. Eesti inimesed peavad seda teadma. Meid ei ähvarda hädaoht ju Soome või Läti suunalt.
Samavõrd peavad Eesti inimesed teadma, mida me ise riigikaitse vallas teeme ja kui tähtsad on meie liitlassuhted. Poliitikutel pole selles küsimuses juba väga pikka aega mingeid vastuolusid, sest kõik on nõus, et meie liitlased asuvad NATO-s ja me kuulume Euroopa Liitu. Oleme rahvana aru saanud, et me ei tohi ohtudega üksi jääda. Halli tsooni ida ja lääne vahel ei tohi jääda, selle tõendus on Georgia sündmused, millele lääneriigid adekvaatselt ei reageerinud, samuti Ida-Ukrainas toimuv.
Ukraina sündmustele on lääneriigid reageerinud ja esimest korda tulevad liitlasüksused reaalselt Balti riikidesse ja Poolasse. Kohale saadetakse reaalne sõjaline jõud, mille eesmärk ei ole koondada regiooni samas suurusjärgus sõjalisi jõude kui potentsiaalsel ohustajal, vaid NATO riikide üksused on heidutus.
Teiseks peame rääkima oma iseseisvast kaitsevõimest, mille alus on kaitsetahe. Iseseisvasse kaitsevõimesse peame panustame nii palju kui vähegi võimalik. Kui me räägime nendest kahest poolest avatult ja anname objektiivset infot, siis see pigem harib inimesi ja teadmised meie riigikaitse olukorrast muutuvad riigi kodanike elu harjumuspäraseks osaks. Pole mõtet pigistada silmi kinni fakti ees, et meil on agressiivne naaber.
Peame edasi andma oma põhisõnumi – Eesti on võimeline vastu hakkama. Meil on reaalne sõjaline võimekus, mille oleme ise välja arendanud ja lisaks on meil kohal liitlased. Me ei ole mitte kunagi tulevikus enam üksi, nagu me olime üksi jäänud 1939. aastal. Meie heidutuse komponendid on võimsalt edasi arenenud. Piiri taga võib olla kas või paarsada tuhat vene sõdurit, aga usun, et Putin kratsib ikka väga tõsiselt kukalt, enne kui hakkab Eesti vastu sõjalisi käike tegema.
Üks esimesi huvitavaid ettevõtmisi teie ministriametisse asumise aja alguses oli lühikese etteteatamisega reservõppekogunemise korraldamine. Mis on selliste kiirreageerimis-RÕK-ide laiem eesmärk?
Selliseid õppusi polnud varem tehtud ja me otsustasime sellise reservõppekogunemise kindlasti 2016. aasta lõpus ära teha. Otsustasime tegutseda täie rauaga, mitte salaja lihtsalt kontrollimiseks, kas reservväelased saavad õppuse kutse kätte ja kuidas meie mehhanism töötab. Tegutsesime avalike meediakanalite kaudu, mis tekitas kõige rohkem kahtlusi, sest arvati, et äkki tekib paanika. Ei tekkinud. Selliseid õppusi peamegi tegema ühiselt, nii et kogu ühiskond on kaasatud.
Mul on kahju, et läänes ei võetud meie juttu Vene ohust tõsiselt ja Eestit peeti isegi väga kõrgel rahvusvahelisel tasemel väikseks russofoobseks riigiks, kes lihtsalt püüab endale tähelepanu tõmmata. Ka Washingtoni kaitsmine algab ju tegelikult meie idapiirilt. See on praeguseks läänes kohale jõudnud ja tänu sellele on suudetud üsna pikalt Venemaa-vastaseid sanktsioone hoida. See ei ole niisama lihtne, sest sanktsioonide pikendamine tuleb iga poole aasta järel uuesti üle kinnitada.
Kui suur oht ähvardab Eestit nn viienda kolonni poolt? Kas see on Eesti jaoks üldse probleem?
Pigem on see mõne poliitiku soov meie ühiskonnas seda hirmu õhutada. Tegelik seis on selline: olgu tegu kas Eestis elava halli passi omaniku või Vene kodakondsusega inimesega, nende hulgas läbi viidud uuringute ja küsitluste põhjal ei taha mitte keegi mingit konflikti Venemaaga, samuti ei taha nad kolida Venemaale. Nad teavad, et Venemaal on nii pensionid kui ka palgad kordades madalamad kui Eestis. 1990-ndatel viis Eesti läbi riikliku programmi, millega nähti ette rahaline toetus kõigi vabatahtlikult Eestist lahkuda soovivate välismaalaste jaoks. Enamik lahkujatest naasis, sest mitte keegi neid tegelikult Venemaal ei oota ega omaks ei võta.
2007. aasta Pronkssõduri teisaldamisest ajendatud rahutused andsid märku, et mingid pinged ühiskonnas siiski olid.
Venemaa propaganda ja nn libauudiste levitamine on väga võimas relv ja tookord hakati just propagandarelva meie vastu kasutama. Kes siis tänavatele tulid: suures osas väga noored inimesed, kes olid infost uinutatud. Venemaal on meie regioonis väga suured huvid ja me peame selles osas olema jätkuvalt valvsad. Vene luure ja agentuurid üritavad meie regioonis väga aktiivselt tööd teha ja agente värvata. Isiklikult ma ei arva, et Eesti ühiskond oleks selliselt lõhestunud nagu 2007. aasta sündmusi näidata püüti, aga kära tekitamine sellisel teemal ei tule kindlasti Eestile julgeoleku mõttes kasuks.
Mis tekitab eestlastes tahte oma riiki kaitsta? Kuidas hoida ära nn lihtsate inimeste riigis pettumist?
Kõige alus on arusaamine, miks Eesti riik on olemas. Eesti vabariigi põhiseaduse preambulas on öeldud, et eesti keel, eesti kultuur ja eesti rahvus peavad säilima läbi aegade. Kui Eesti inimesed on selle põhimõttega nõus, peaksid nad olema valmis ka oma riiki ehk iseennast teenima. Kaitsetahte aluseks on kodune kasvatus, haridus ja teadmine, et Eestit on võimalik kaitsta. Maailmas praegu toimuvates konfliktides on näha, et tõsine sõdimine käib ka väga väikeste piirkondade ja maatükkide pärast. Meil on tahe, relvastus ja liitlased, seetõttu pole Eestit lihtne vallutada ja see annab ka kaitsetahtele reaalse aluse.
Vabatahtlikke koondav Kaitseliit on selles võtmes väga tähtis.
Jah, vabatahtlikult panustavatest inimestest koosnev Kaitseliit on ülioluline. Vabatahtlikult riiki kaitsta soovivate naiste kaasamine ja töö noortega on tähtis. Lisaks olemasolevale riigikaitseõpetuse programmile anname tuge meie Kaitseliidu noorteorganisatsioonidele, noorkotkastele ja kodutütardele. Kaitseministeerium on plaaninud eraldada kaks miljonit eurot noorte isamaalise hariduse programmi jaoks, mis tahetakse käivitada juba selle aasta suvel. Tahame tulevikus pakkuda võimalikult paljudele Eesti noortele vanuses 11–13 eluaastat tasuta laagrivõimalust, et neil tekiks huvi liikuda edasi meie noorteorganisatsioonidesse. Seeläbi kasvavadki nendest vastutustundlikud kodanikud, kes tulevad Kaitseliitu või vabatahtlikult aega teenima. Loodetavasti otsustavad nii mõnedki sellise taustaga noored valida endale kaitseväelase elukutse.
Mulle meeldib Kaitseliidu ülema brigaadikindral Meelis Kiili lause: meie kaitsedoktriin on nagu peremudel, kus ideaalis peaksid kõik Eesti inimesed olema Eesti riigi kaitsmisega seotud: emad, isad, pojad, tütred. Riigikaitse on palju laiem mõiste, riigikaitse on laiapõhjaline kuni selleni välja, kuidas ja mis tingimustel me saame tsiviilkäibes olevat rasketehnikat Eesti kaitsmiseks kasutada ja ka tsiviilpositsioonidel olevad inimesed teaksid sõjaaja tingimustes, mis on nende ülesanded ja positsioonid. Et me suudame kogu oma elektroonilist maailma funktsioneerimas hoida.
Kaitseliidu inimesed hoiavad Eesti igas piirkonnas kaitsetahet üleval. Selline regionaalne pool on väga tähtis, see, et meie piirialad ei jääks inimestest tühjaks. Me võime oma tühje ääremaid elektrooniliselt valvata, aga päriselu, reaalne inimestega täidetud elukeskkond on see, mida ollakse nõus kaitsma.
Mis on Kaitseliidu arendamisel kõige suuremad kitsaskohad? Mida Kaitseliit kõige rohkem vajaks?
Pigem tuleks Kaitseliidu inimestele rohkem võimalusi anda oma aktiivsust välja näidata, sest Kaitseliidu koostöö kaitseväega ja Kaitseliidu relvastus paraneb jätkuvalt. Kaitseliidu areng on olnud võimas, eriti pärast 2007. aastat.
Eesti tingimustes on tähtis väljaõpe. Kõige tähtsam on lahingpaar. Murda meie maastikul kokku harjutanud lahingpaare on tegelikult väga raske. Kuigi vastane võib pommitada ja saavutada hetkelist suurt edu, peab ta lõpuks saama territooriumi oma kontrolli alla.
Kaitseliidu tähtis ülesanne on noortetöö. Sinna tuleb ressurssi juurde anda, et saada noored nutiseadmetest välja, elamushariduse abil reaalsesse ellu. Kui lapsed on saanud ronida päris lahingumasina peal, pakub see neile kokkuvõttes palju rohkem huvi kui arvutimängude kallal nokkimine.
Praegu arendatakse tõhusalt Eesti maavägesid: saabusid jalaväe lahingumasinad, tulekul on uued käsitulerelvad, liikursuurtükid ja 2. jalaväebrigaad saab täiendavat varustust. Millised on aga mere- ja õhuväe võimekuse arendamise plaanid või loodetakse rohkem liitlaste peale?
Mõtet on panustada täisvõimekuste arendamisele, milleks on Eesti iseseisva kaitsevõime puhul eelkõige maakaitsevõimesse panustamine. Meie prioriteedid oli ja on Tapa ja 1. jalaväebrigaad, millele lisaks panustame järgmise nelja aasta jooksul peaaegu 100 miljonit eurot Võru külje alla asuvasse 2. jalaväebrigaadi. Järgmise nelja aastaga suuname rohkem raha Kaitseliitu, kuhu tekib senistele juurde viis maakaitsekompaniid.
Õhuväe puhul tuleb olla aus – meil pole võimalik õhuväge liitlastega võrdväärsel tasemel arendada, aga me oleme teinud kõvasti tööd Ämari lennuväebaasi täiustamise nimel. Ämari baasi loomisse ei uskunud aastaid tagasi peaaegu keegi, aga nüüd on seal reaalselt kohal meie liitlaste hävitajad ja liitlaste rotatsioon on pidav.
Mis puudutab mereväge, siis meil on kindlad oskused ja võimekus. Selleks on näiteks kõrgel tasemel miinitõrje, et hoida vajadusel liitlaste appi tulekuks mereteed vabad. Lisaks sõlmime pidevalt kokkuleppeid, et liitlaste sõjalaevad käiksid siin võimalikult tihti, selle viimane hea näide oli 24. veebruaril Tallinna Vanasadamasse jõudnud USA mereväe ristleja USS Hué City.
Mis suunas liiguvad mõtted keskmaa õhutõrje arendamisel?
Keskmaa õhutõrje on oluline, aga me teame, millised on meie valikud ja võimalused. Mis võib meie reaalsele kaitsevõimele kahju teha on see, et me petame iseennast. Need inimesed, kes on riigikaitse sõjalise poolega kursis, ei peta ennast lausetega „Ostame Eestile kaks tanki!“ või „Ostame paar raketti!“, nad saavad aru, et sellisel ostul pole mõtet. Me oleme otsustanud muretseda maailma ühed kõige moodsamad liikursuurtükid K9 Thunder, mis on mobiilsed, täpsed ja võimsa tulejõuga. See on Soome riigiga koostöös sündinud projekt, kuigi tunnistan, et soomlaste tempo on natuke kiirem. Me püüame oma liitlastest naaberriikidega sarnast relvastust soetada, sest see viib hooldus- ja muud kulud alla.
Soome ei ole NATO liige. Kas see teeb sellise kaitsealase koostöö keerulisemaks?
Ei tee. Soome on teinud NATO riikide tegevusega integreerumiseks kõik, mis võimalik. Soome iseseisev kaitsevõime on Eestile väga paljus eeskujuks.
Kas Eesti saaks Soomega senisest rohkem koostööd teha? On ju Soomel olemas näiteks kaks tankibrigaadi, selliseid võimekusi, mis Eestil on vähesed või puuduvad üldse.
Kindlasti saab lisada ühiseid õppusi ja väljaõppe eesmärgil inimeste vahetamist. Lisaks annab Soome peagi Eestile üle mobiilsed sillasüsteemid.
Meie regioonis on toimunud teinegi oluline julgeolekualane muutus. Rootsi ohupildi nägemine on viimaste aastate jooksul väga palju lähenenud Eesti omale. Rootslased on alustanud oluliselt suuremat panustamist oma kaitsevõimesse, näiteks otsustati Ojamaale sõjavägi tagasi tuua ja üksused on seal reaalselt kohal. Minnakse tagasi ajateenistusele, mis käivitub juba järgmisest aastast. Selliste suurte otsuste tegemine ja heitlikkus kaitsepoliitikas on väga kallis. Läti otsustas minna üle palgaarmeele ja sellist otsust on väga kulukas tagasi muuta.
Kas Eesti kindel valik on kohustuslik ajateenistus?
Jah. Lisaks on seda nimetatud ka üheks kõige paremini toimivaks sisemiseks integratsiooniprojektiks. Vene keelt kõnelevad eesti noored, kes meie kaitseväest läbi käivad, on minu hinnangul valmis vajadusel relva kätte võtma ja Eestit kaitsma tulema.
Kas Eesti kaitseväe väljaõppe kitsaskohaks võib saada harjutusalade nappus? Kuidas muuta Eesti elanike suhtumist ja vastuseisu küsimuses, kui palju sõjavägi harjutamiseks maad vajab?
Minu kinnismõte on Nursipalu käima panna. Vastasseis harjutusalade arendamisele on pigem meedias paisutatud probleem. Minu isapoolne suguvõsa on pärid Nursipalu kandist ja kohalikega rääkides on pigem tegu mulliga, mida on püütud poliitiliselt suureks puhuda. On püütud valeandmeid esitades väita, et harjutusväljak mõjub loodusele laastavalt, samas kui Soomest ja Rootsist pärinevad andmed tõestavad, et harjutusaladel on liigiküllus oluliselt suurem kui mujal looduses. Ühtegi Eesti ala pole nii põhjalikult loodusmõju seisukohast läbi uuritud kui Nursipalu. Looduskaitseala, looduskeskkond ja harjutusala saavad tänapäeval täiesti vabalt koos eksisteerida.
Nursipalu käiku andmine on Eesti riigi kaitsevõime suurendamiseks tähtis. Meil on 2. jalaväebrigaad, kes peab kogu oma varustusega käima Põhja- ja Ida-Eestis õppusi tegemas. Kõik Võru-, Põlva- ja Valgamaa kaitseliitlased, kes oma vabast ajast tulevad väljaõpet saama – selle asemel, et teha üks päev korralikult väljaõpet nende elukoha lähedal asuval harjutusalal, peavad pere ja töö kõrvalt leidma kolm päeva, et Eesti teise otsa väljaõppele sõita.
Maapoisina ja reaalselt maal elanud inimesena ütlen linnast pärit kriitikutele, et võtke asja ikka terve mõistusega. Kaitsevägi ja Kaitseliit ei ole Eesti looduse vaenlased.
Äkki saaks Eesti lõunaosas asuvate üksuste väljaõpet läbi viia Põhja-Läti harjutusaladel?
Ka Lätisse saabusid liitlaste üksused ja seal on harjutusaladega samad probleemid. Lisaks olen seisukohal, et Eesti üksused peavad siiski harjutama Eestis. Meil pole ju ühtegi seaduslikku takistust Nursipalu väljaarendamiseks ja me arendame Nursipalu välja.
Kas on reaalne saavutada Eestis aastas 4000 ajateenija tase või on meie noormeeste füüsis tõesti nii nõrk, et me ei saa nii palju noormehi ajateenistusse kokku? Demograafiline olukord ainult süvendab seda probleemi.
Eesti noorte meeste tervis ei ole üldse nii kehv, kui püütakse näidata. Statistika seda ei kinnita, vaid asi on tahtes. Me saame küll omalt poolt paremini korraldada arstlike komisjonide tööd, kuid peaksime tõhustama ka seda, kuidas saada noormehed kohe pärast kooli kaitseväkke, sest mida kaugemasse aega ajateenistuse läbimine lükkub, seda rohkem tuleb muu elu peale. Kaitseväkke võtmine ei tohiks olla sunniviisiline. Meil on küll olemas repressiivvahendid ja kui vaja, saame ja peame neid rakendama, aga tegelikult peaks asi olema tahtes kinni. Tuleb tegeleda kaitseväe maine tõstmisega ja sellega peab tegelema juba noorte hulgas.
Kuigi me võitleme demograafiliste numbritega, seame endale eesmärgiks tõsta ajateenijate aastane arv 3200-lt 4000 peale. Püüame eesmärgi saavutada 2023. aastaks. Minu hinnangul on see on tehtav, sest kui Soomes läbib ajateenistuse üle 70% poistest, siis meil on selle numbrini tükk maad minna ja mina ei usu, et Soome poiste tervis Eesti noormeeste omast nii palju parem on.
Kas naiste ajateenistus tuleks teha kohustuslikuks?
Lihtsalt normitäiteks sellise asja tegemine ei tööta. See peaks olema loomulik protsess ja me peaksime tüdrukutele andma võimalusest teada. Üksustes, kus ajateenistust läbivad ka tüdrukud, pingutavad muuseas ka poisid oluliselt rohkem. Nad ise tunnistavad seda. Tütarlastele tuleb rohkem teadvustada, millised võimalused neil on, ja meie eesmärk on, et kõikides üksustes peab olema naistel võimalik teenida. Mina ei muudaks naiste ajateenistust kohustuslikuks, vaid läheksin edasi mööda praegu valitud teed. Tihti muutuvad kohustuslikud asjad hoopis takistuseks. Siin ei ole tegelikult enam sool vahet – kõik ajateenijad peavad aru saama, miks nad midagi kaitseväes teevad, sest oma tegevuse mõistmine ja mõtestamine vähendab hoopis tõhusamalt ajateenistusest väljalangemist.
Minu sõnum on – kui tüdrukule meeldib ajateenistus, siis teadku ja tundku, et ta on ajateenistusse oodatud. Ilma naisteta ei oleks me ju ka Vabadussõda võitnud.
Kas on plaanis lisada või vähendada välismissioonidel osalemist või jääb osalemine samale tasemele?
Eesti panustab liitlassuhetesse ühe elaniku kohta väga palju. Tähtis on võitlus terrorismi vastu ja me mõtleme sellele, kas ja kuidas me saaksime selles valdkonnas rohkem panustada, aga praegu ma rohkem detailidesse ei läheks, kuni meil pole konkreetsed otsused tehtud.
