Kindralmajor Richard Tomberg – Eesti õhukaitse ülesehitaja elas isegi GULAG-i üle
Richard Tomberg sündis 6. septembril 1897 Salla vallas Virumaal. Ta oli Eesti sõjaväelane ja Eesti õhukaitse ülem. Eesti kõrgemast ohvitserkonnast oli ta ainus, kellel õnnestus Nõukogude Liidu vangilaagrist elusana pääseda.
Temast levitati toona kuulujutte, justkui oleks ta võõrriikidega reeturlikku koostööd teinud, kuid selletaolistest sabotaažidest hoolimata mäletatakse teda nii eeskujulikkuse poolest sõjaväelase karjääris, pereelus kui ka tunnustamist väärt hoiakute ning iseloomu poolest. Kuidas aga sai vaesesse käsitööliste perre sündinud poisikesest Eesti õhuväe ülesehitaja?
Õpihimu oli Richardile omane juba lapsepõlvest – lugemis- ja kirjutamisoskuse omandas ta vanema venna Gustavi käe all. Ametlikku kooliteed alustas kodupiirkonna Salla valla väikses külakoolis, pärast seda asus õppima Simuna haridusseltsi kooli. Veel viisid õpingud Uudeküla ministeeriumikooli ning Rakvere õpetajate seminari. Tombergile meeldis kogutud teadmisi juba noorelt teistele edasi anda ning ta soovis ka kogukonnaellu panustada. Seetõttu plaanis ta minna õpetajaks Mõisamaa külakooli, kuhu teda ei valitud põhjusel, et tema vend juba oli kooliõpetaja. Hoolimata tagasilöökidest, näiteks rahapuudus õpingute eest tasumiseks, leidis ta alati võimalusi, kuidas enesearendamist jätkata.
Algas tema sõjaväeline teekond – 1915. aastal astus Tomberg vabatahtlikult sõjaväkke. Esimeses maailmasõjas sai ta sõjameheoskuseid proovile panna Riia ja Rumeenia rindel. Juba paar aastat pärast sõjaväelise karjääri alustamist määrati ta kompaniiülema ametikohale. See oli talle justkui ülemate- ja kaaslastepoolne tunnustus. Sõjatandril tuli ennast proovile panna ka Vabadussõjas, selle ajal teenis Tomberg mõnda aega leiba ka nõukogude kooliõpetajana, kuid otsustas siiski sõjaväelise elukutse juurde jääda. Peagi astus ta sõjakooli alalisväe ohvitseride kursusele, mille lõpetas kursuse priimusena. Sõjaväelist haridust omandas Tomberg koguni kuues sõjalises õppeasutuses, lõpetades seejuures ka tänapäevases mõistes kõrgema sõjakooli.
Ta valdas mitut võõrkeelt, kusjuures prantsuse keele õppis ära jooksvalt, õppides mainekas Prantsuse kõrgemas sõjakoolis. Kui Tomberg Eesti sõjakoolis õppis, oli kooli ülem kindral Nikolai Reek. Temaga seoses sattuski Tomberg Prantsusmaale õppima ning kui ta oli pärast naasmist mõnda aega kindralstaabis töötanud, tahtis sel ajal juba sõjaminister Reek, et ta asuks lennuväge juhtima. See, et Richard Tomberg sellise pakkumise sai, ei olnud juhus. Tema hariduse ja harituse tõttu võis tema peale igas olukorras kindel olla ning panustada tema koolitamisse, sest ta oskas õpingutest maksimaalselt kasu lõigata ning õpitud teadmisi rakendada ja edasi anda. Näiteks pärast kõrgema sõjakooli lõpetamist sattus ta sinna ka edaspidi, nimelt luges õppuritele erialaseid loenguid, näiteks lennuväe taktikast.
Tema ning toonase kolonelleitnant Aleksander Verniku konspektidest joonistub elavalt välja, kui heal tasemel teadmisi edasi anti. Lisaks oli toodud rohkelt näiteid, et aidata õppuril seoseid luua. Tomberg oli nõus lennuväe ülema ametikohale asuma, kuid tegi ettepaneku enda saatmiseks Inglismaale õpingutele. Ta ise sõnastas seda nii: „Ütlesin, et ükski prohvet ei ole kuulus oma kodumaal, et kui ma siin hakkan nooremleitnandi käest õppima lendamist, siis pärast naeravad, kui vilets lendur oled.“ Inglismaal õppis Tomberg kaheksa kuud, pärast seda omistati talle Inglise lenduri kutsemärk. Brittide käe all õppimine ei olnud lihtne, kuid lisas ta õpingutele auväärse osa ning tolle aja kohta oli tal kõrge sõjaväeline haridus.
1. juunil 1930. aastal asus Tomberg lubatud ametikohale õhukaitse ülemana. Tema ülesanne oli õhukaitsega seotud probleeme lahendada. Talle allutati lennuväe rügement ning õhukaitse suurtükiväegrupp. Oma konspektides kirjutab Tomberg, et inglastel juhitakse õhuväe tegevust staabiohvitseride kaudu, kes asuvad lennuväe eskadrillide juures. Juba tööle asumisega samal kuul asus ta sarnast mudelit ka Eestis praktiseerima – õhukaitse reorganiseeriti, selle tulemusena hakkas õhukaitse koosnema juhatusest, suurtükiväegrupist, kolmest lennuväedivisjonist, lennukoolist ja lennubaasist. Tombergi ülesanne oli kogu Eesti riigi territooriumil õhukaitset korraldada ning vastavalt oma konspektides kirja pandule hakkas ta seda teostama, sarnaselt inglaste mudeliga, õhukaitse staabi kaudu. See, et ta määrati vastutavaks niivõrd olulise ülesande eest, näitab ohvitserkonna usaldust tema kui sõjaväelise juhi vastu.
Richard Tomberg pani oma konspekti kirja Esimese maailmasõja näitel mudeli lennukitüüpide arvulisest suhtest maailmasõjas. Sarnane mudel oli ka 1930. aastate keskpaigas Eesti õhuväel. Kaks aastat pärast Tombergi ametisse asumist oli Eesti õhuvägi maksimaalses suutlikkuses läbi ajaloo, 77 lennukiga. Kusjuures Tomberg pidi saama hakkama vähese rahaga – tuli ette mitmeid olukordi, kus planeeritu asemel tuli välja hoopis midagi muud. Näiteks oli tema ametisse asumise ajaks lubatud lennuväele järgnevaks viisaastakuks viis miljonit krooni. Tegelikult sai lennuvägi kasutamiseks pikema aja vältel tunduvalt väiksema summa.
Tomberg andis aga endast parima, kasutades ära tasemel teoreetilisi teadmisi. Majanduslik kriis aga süvenes ning Teise maailmasõja eel oli ka lennukite hankimisega olukord keeruline. Kui 1932. aastal oli Eesti õhuvägi oma n-ö tippvormis, siis juba kaks aastat hiljem salajases ettekandes kaitsevägede ülemjuhatajale raporteeris Tomberg, et õhuväel on vaid 40 lennuvahendit, millest töökõlblikud ainult pooled. Tomberg esitas ka ettepanekud olukorra parandamiseks, kuid toonases majanduslikus olukorras olid need vastuvõetamatud, et mitte öelda utoopilised. 1940. aastal läks Tomberg järjekordsele katsele soetada lennukeid, seekord oli tegu Henschel-126B luurelennukitega, mida osteti esialgu tosin. Kätte ei õnnestunud saada sellest aga pooltki.
Usku Eesti õhuväkke Richard Tomberg siiski ei kaotanud. Oma konspektides arutles ta õhuülekaalu probleemi üle ja tõi välja viisid, kuidas seda saavutada. Kuigi Eesti õhuvägi ei olnud suuteline strateegilist õhuülekaalu saavutama, uskus ta, et operatiiv- või taktikalisel tasandil on see siiski võimalik. Tema konspektide järgi suudab ka väike ja nõrk õhuvägi oma ülesandeid täita, sest vaenlase kaitset teostavad lennukid ei püsi ööpäev läbi õhus. Väikese ja võrdlemisi nõrga õhuväe trump olevat teravus – kiired, lühikesed ja valusad löögid vastase nõrgestamiseks või purustamiseks ning seejärel baasi naasmine.
Oluliseks pidas ta ka ajastust, mida aitab õigesti hinnata korralikult tehtud luure ning ettevalmistus. Tomberg kõrvutab oma konspektides mitu tolleaegset eeskirja Inglismaalt või mujalt Euroopast ning kannab need üle Eesti konteksti, andes selgelt mõista, et neid saab ka Eesti puhul kasutada, kui neid konteksti arvesse võttes endale sobilikuks modifitseerida. Euroopaliku mõttemalli Eestisse ülekandmine aitas tolleaegse õhuväe ressursse maksimaalselt rakendada. Kuigi teoreetiline baas oli Richard Tombergil rahvusvaheliselt tunnustatud ja Eestis väga hinnatud, oli ta lisaks sellele ka veendunud praktik – ka oma 1932. aastal lennuväe ohvitseridele kirjutatud käsukirjas julgustas ta salgaülemaid näitama eeskuju noorematele lenduritele ning lendamist kui mängulist tegevust ise harrastama ning ka edasi andma.
Richard Tomberg oli seisukohal, et ükskõik, millist lahinguliiki ei valita, igal juhul peab toimuma koostöö nii lennuväe ja staapide vahel kui ka erinevate väeliikide vahel. Samuti on Tomberg struktrueeritult välja toonud lennuväe tegevuskava pealetungilahingus. Sealjuures ka aspekti, et luuret tuleb teha sügavuses. See on oluline õppetund Esimesest maailmasõjast, kus peeti suur osa sõjast kaevikuliinil. Vastane võib aga proovida saavutada üllatusefekti, paigutades üksused, tõkked ja muud elemendid ebastandardselt ning ulatudes kaugele sügavusse. Tombergi kirjutatud märkmed tekitavad seoseid Itaalia kindrali ja õhuteoreetiku Giulio Douhet’ seisukohtadega. Ta leidis sarnaselt Douhet’ga, et õhuvõim on ründava iseloomuga. Tomberg kirjutab pealetungilahingu protseduurikat lahti mõtestades, et hävitajad katavad oma üksuste liikumist ning pommitajad on ootel ja valmis rünnakule asuma, et anda otsustav löök. Sarnaselt Douhet’ teooriaga olid ka Tombergi seisukohad mõjutatud sellest, et alati pidi arvestama ressursside piiratusega.
Kindralmajor Richard Tombergi panus Eesti sõjanduse ajalukku on tõepoolest oluline – kuigi ta ei loonud uut ega sensatsioonilist teooriat kui sellist, siis ta kasutas oma laia silmaringi ja rahvusvahelisi teadmisi, et leida erinevatest teooriatest sobivad mudelid Eesti vabariigi arendamise heaks ning oli sellega eeskujuks õhuväe edasises ajaloos. Sellest annab tunnustust ka märkimisväärne hulk ordeneid ning aumärke, mis talle tehtud töö ja õhukaitse edendamise eest omistati. Tänapäeval meenutab teda mälestuskivi, mis avati aastal 2002 Tombergi sünnikohas. Kindral Tombergi iseloomustavad kõige paremini kolm sõna, mis on praeguse kaitseväe ühendatud õppeasutuste põhiväärtused ning mille arendamist ja kasutamist õpetatakse ka tulevastele ohvitseridele – loovus, haritus, tõhusus.
Kirjandus ja allikad
- Tomberg, I. 2007. Meenutusi Eesti vabariigi õhukaitse ülemast kindralmajor Richard Tombergist. Tallinn. Alfapress.
- Õun, M. 1997. Eesti vabariigi kindralid ja admiralid. Tallinn. Tallinna Raamatutrükikoda.
- Tomberg, R. 1938. Lennuväe ülesanded ja tegevus pealetungilahingus: R. Tombergi loeng Kõrgemas Sõjakoolis. Sõjaväe Õppeasutised.
- Kitvel/Andresen. 1937. Lennuväe ja õhukaitse taktika. Kolonel R. Tombergi ja kol.-ltn. A.Verniku loengud Kõrgemas Sõjakoolis 1936./1937. õppeaastal. Sõjaväe Õppeasutised.
