Türgi - liidrikeskne liitlane pole praegu just Euroopa lemmik
Türgi Musta mere kaldal olev 80 miljoni elanikuga riik on oluline partner Euroopa Liidule ja NATO-le. Suure majanduse ja sõjaväega Türgi mängib olulist rolli nii pagulaskriisi lahendamisel kui ka Lähis-Ida konfliktides alliansi toetamisel. Türgi suurde, rohkem kui miljoni vormikandjaga armee arengusse panustab riik igal aastal pea 20 miljardit dollarit, hoides oma kaitsekulutused üle nõutava 2% SKP-st. Küll aga tekitavad Türgi riigisisesed pinged, poliitiline olukord ja välispoliitilised suhted küsimuse, kas Türgi hoiab ikkagi Euroopa Liidu ja NATO-ga sama kurssi. Selle kohati vastuolulise teema mõistmiseks peame esmalt aru saama, kes on Türgis vägesid ja poliitikat juhtiv president Recep Tayyip Erdoğan.
Jalgpallurist poliitikuks
1954. aastal Istanbulis sündinud Erdoğan kasvas üles puudust kannatavas peres. Vanematele lisaraha teenimiseks müüs noor Recep tänaval limonaadi ja simit’it (seesamiseemne sai).
Veidral kombel pole aga tulevane Türgi peaminister ja president nähtavasti päris kindel, mis rahvusest ta on. Nimelt ütles Erdoğan 2003. aasta 11. augustil oma välisvisiidil Georgiasse: „Ma olen georglane. Mu pere, kes emigreerus Bathumist Rizesse, on Georgiast.“ 2014. aasta suveks on aga riigipea oma rahvuse osas ümber mõelnud, kui teleintervjuus sõnab: „Mind on kutsutud georglaseks. Ma vabandan, aga mind on isegi kutsutud hullemini: mind on kutsutud armeenlaseks. Aga ma olen türklane.“
Moslemiperes üles kasvanud Erdoğan on põhikooli ja keskkooli kõrval käinud ka imaam Hatipi usukoolis. Kõrghariduse ärijuhtimise vallas omandas Erdoğan Aksaray koolist, praegu tuntud kui Marmara ülikool. Nooruses mängis Recep kõrgtasemel jalgpalli ning Türgi kõrgliiga klubi Fenerbahçe tahtis temaga isegi lepingut sõlmida, kuid tema isa ei kiitnud seda heaks.
Tulevase presidendi ja peaministri poliitiline karjäär sai alguse ülikoolis, kui Recep Tayyip Erdoğan ühines kommunismivastase Türgi rahvusliku tudengiühendusega. Erdoğani tõsisem poliitiline karjäär algas pärast sõjaväelist riigipööret 1980. aastal, kui tollane peaminister Necmettin Erbakan taandati kindral Kenan Evreni juhtimisel valitsusjuhi kohalt ning tal keelati poliitikas osaleda. Erbakan rajas aga 1983. aastal uue erakonna nimega Heaolu partei, mille ridadesse astus ka Recep Tayyip, kes juba 1984. aastal valiti parteis Beyoğlu linnaosa juhiks.
1994. aastal valiti Recep Tayyip Erdoğan Heaolu partei nimekirjas Istanbuli linnapeaks. Linnapeana suutis Erdoğan lahendada Istanbuli jaoks mitu olulist küsimust, näiteks edukalt vähendada liiklusummikuid (selleks ehitati juurde teid ja sildu), parandada ühistranspordi kvaliteeti, likvideerida veereostus ja muuta linna modernsemaks.
1988. aastal kuulutati aga Heaolu partei sekularismi kahjustamise tõttu põhiseadusevastaseks ning suleti. Erdoğanist sai partei eestkõneleja. Ühel avalikul esinemisel Şiirti linnas tsiteeris Erdoğan luuletajat Ziya Gökalpi, öeldes: „Mošeed on meie kasarmud, kuplid meie kiivrid, minaretid meie täägid ja usklikud meie sõdurid.“ Selle väljaütlemise eest mõisteti ta vihakõne paragrahvi järgi kümneks kuuks vangi, millest pidi ära kandma neli. Lisaks pidi Erdoğan tagasi astuma linnapea kohalt ja sai poliitikas osalemise keelu.
2001. aastal asutas Recep Tayyip Erdoğan Õigluse ja Arengu partei (AKP) ning võitis erakonnaga 2001. aasta parlamendivalimised. Siiski ei saanud 2001. aastal Erdoğanist peaministrit, kuna vihakõne rääkimise eest saadud poliitikas osalemise keeld ei lubanud seda. Tema asemel sai peaministri koha Erdoğani erakonnakaaslane Abdullah Gül. Gül sai valitseda vaid aasta, kuna valmistulemused tunnistati tühiseks ja muudeti põhiseadust sedasi, et Erdoğani poliitikas osalemise keeld enam ei kehtinud. 2003. aasta valimised võitis taas AKP ning sellest ajast peale juhib Türgit Recep Tayyip Erdoğan.
Autoritaarne eurooplane
AKP valitsemisaja alguses paistis erakond silma majanduse arengu soodustamisega, tuues Türgi 2001. aasta majanduslangusest välja. Erdoğani juhitud valitsus muutis Türgi välisinvestorite silmis atraktiivseks paigaks, misläbi suurenes Türgi SKP aastatel 2002–2012 lausa 64%. Õigluse ja Arengu partei toetas Euroopa Liiduga ühinemist ja Erdoğani juhtimisel alustati 2005. aastal liitumisprotsessi, kusjuures aasta varem, 2004. aastal, valis ajaleht Politico Europe Recep Tayyip Erdoğani aasta eurooplaseks.
Kümnendivahetusel muutus aga Euroopa Liiduga liitumiskõneluste ummikusse jooksmise tõttu ka Erdoğani kurss. Türgis hakati piirama inimõigusi ning pressi- ja sõnavabadust, takistati juurdepääsu internetilehekülgedele, tsenseeriti telesaateid ning keelati avalikke kogunemisi. Kõik need piirangud viisid 2013. aastal Gezi pargi protestini. Protest oli algselt suunatud linnaarendusplaanide vastu raiuda Gezi pargis puid, kuid kasvas ja levis üle kogu riigi juba kui inimõiguste piiramise vastane liikumine. Gezi pargi rahutustest alguse saanud protestilaine levimise tõttu võttis Erdoğan kasutusele veel karmimad meetmed. Näiteks sulges riigipea mitu meediaväljaannet, piiras veelgi kõvema käega demokraatlikke õigusi ning võttis suuna autoritaarsema valitsemise poole. Suleti opositsiooniline ajaleht Zaman ja kui seda tulid kaitsma inimesed, ründas märulipolitsei neid pisargaasi ja veekahuritega. Lisaks piirati ja piiratakse senini Türgis aeg-ajalt ligipääsu sotsiaalmeediakanalitele nagu Twitter ja Facebook, seda eriti enne valimisi või pärast terrorirünnakuid.
Türgi autoritaarsusele kalduva riigikorra üheks sümboliks on kujunenud kaks last: 12- ja 13-aastased nõod, kes koduteel Recep Tayyip Erdoğani plakati seinalt maha tõmbasid, selle eest vahi alla võeti ja kohtu alla saadeti. Neid süüdistati Türgi presidendi laimamises, mille eest on võimalik lapsed kaheks aastaks ja neljaks kuuks trellide taha panna. Mis otsus laste suhtes tehti, on teadmata.
Gezi pargi rahutustest saati on Türgis valitsenud ärev olukord. Hoolimata Recep Tayyip Erdoğani arvestatavast toetajaskonnast leiavad paljud, et Türgi liigub autoritaarse riigikorra suunas. Euroopa Liidu raportid liiduga liitumise kohta muutuvad alates 2012. aastast aina kriitilisemaks, tuues välja üha süvenevaid probleeme inimõiguste ja pressivabadusega. Pressivabaduse indeksi kohaselt on Türgi 180 riigi seas 151. kohal. Türgist eespool on isegi Venemaa, Mehhiko ja Pakistan, lisaks on Türgis praegu vangistatud üle 250 ajakirjaniku.
Mõjukad ja mõjutatud valimised
Viimased parlamendivalimised toimusid Türgis 2015. aastal ja neid käis Eestist jälgimas Erik-Niiles Kross, kes tõdes, et Erdoğan oli loonud ähvarduste ja hirmu abil keskkonna, kus inimesed ei saanud vabalt valida. Sarnasel seisukohal oli ka Euroopa Nõukogu parlamentaarne assamblee, kelle hinnangul ei olnud Türgi parlamendivalimised vabad. Enne valimisi toimus Türgi eri piirkondades mitu rünnakut. Neist kõige ohvriterohkem plahvatus toimus 10. oktoobril Ankaras, kus hukkus 103 inimest ning ligi 500 sai vigastada. Olgugi, et tegu on tänapäeva Türgi kõige ohvriterohkema rünnakuga, mille eest vastutuse võtmine peaks olema terroriorganisatsioonidele auasi, ei ole siiani keegi selle rünnaku eest vastutust võtnud. Kurdimeelne rahvaste demokraatlik partei on süüdistanud rünnakus just Erdoğani ja tema pooldajaid, kuna läbi ebastabiilsuse ja hirmu tekitamise õnnestus nende hinnangul presidendil endale häälelisa tekitada.
Usklik Erdoğan ja ilmalik Atatürk
Türgi on olnud riik, kus põhiusk on islam. Türgi vabariigi looja Mustafa Kemal Atatürk nägi Türgit sekulaarse riigina, kus usk ja poliitika seisavad lahus. Atatürk leidis, et usk on indiviidi ja jumala vaheline asi ning erinevalt Ottomani impeerium ajast, kui usk ja poliitika olid omavahel seotud näiteks millet’ite ehk ottomani kohtute, kus mõisteti õigust ka šariaadi kohaselt, proovis Atatürk poliitikat usust lahutada. Vabariigi algusajal viis Atatürk sisse mütsireformi, mis keelas kanda usklikkuse sümbolit fessi, ning hariduse ühtlustamise seaduse, mis kaotas maakonnakoolid ehk medresed ning lõi ilmaliku kallakuga imaamikoolid. Atatürk polnud küll islami vastu, kuid ta ei sallinud poliitilist diskussiooni, kus usku argumendina kasutati.
Erdoğan seevastu on silma paistnud just oma islamimeelsusega. Pärast avalikku esinemist Şiirtis, mille tõttu Erdoğan vangi mõisteti, otsustas riigipea mõneks ajaks vaimulike seisukohtadega piiri pidada, mille tõttu ei ühinenud ta pärast vabanemist uuesti Erbakani loodud Õnnelikkuse parteiga. Erdoğani eesmärk saada teiseks Erbakaniks oli kadunud ning vastupidiselt oma varasematele seisukohtadele asutas Erdoğan hoopis alguses ilmalikke ideid levitanud Õigluse ja Arengu partei. Ajaga ilmalik kurss aga hääbus. Tuues religiooni põhjenduseks on Türgi president teinud mitu lääne ühiskonna jaoks ärritavat avaldust naiste kohta. Näiteks ütles Erdoğan 2010. aastal: „Meie religioon [islam] on defineerinud naise positsiooni ühiskonnas: emadus. Sa ei saa seda selgitada feministidele, kuna nad ei aktsepteeri ema olemise kontseptsiooni.“
2012. aastal avaldas president oma arvamust abordi kohta: „Tappa laps kas ema kõhus või tappa ta pärast sündi, paljudel juhtudel pole nendel kahel vahet.“ Erdoğan on õhutanud ka religioonide vahelist konflikti. 2014. aastal islami koostööorganisatsiooni kohtumisel ütles Türgi riigipea: „Nemad [läänemaailm] justkui oleksid meie sõbrad, aga nad tahavad, et meie [moslemid] sureks. Neile meeldib näha meie lapsi suremas.“ Usk mõjutab ka Erdoğani poliitikat. Näiteks on Erdoğan lubanud naistel kanda töökohtadel (ka sõjaväes) pearätti, mis varasemalt ei olnud lubatud.
Tõenäoliselt just usulistel põhjustel on Erdoğan üritanud ennast distantseerida Mustafa Kemali poliitikast ehk kemalismist. Näiteks on Türgi president oma toetajaid nimetanud ottomanide lapselasteks ning oma kõnes on Erdoğan kasutanud sõnu vanast ottomanide keelest, nimetades näiteks ülikoolilinnakuid külliye’ks, aga mitte praeguse türgikeelse sõnaga kampüs’eks. Recep Tayyipi vastased on isegi kritiseerinud presidenti soovis saada sultaniks.
Türgi riigi Süüria ambitsioonid
Alates Türgi vabariigi tekkimisest on riigis vähemusrahvus kurdid. Kui suure osa nad rahvast moodustavad, ei oska keegi täpselt öelda, kuna Türgi natsionalistide seas peetakse kurde „mägitürklasteks, kes on unustanud oma keele“ ja seetõttu pole neid kunagi eraldi kokku loetud. Küll aga on läbi ajaloo türklased kartnud kurdi riigi tekkimist, mille loomine nüüd, kui kodusõda on Süüria riigi killustanud, võib olla reaalsem kui kunagi varem.
Türgi on osalenud Süüria kodusõjas juba selle puhkemisest alates. Kui alguses toetas Türgi Daeshi vastast koalitsiooni õhurünnakutega, siis alates eelmisest aastast on Türgi Süürias ka maavägedega. Põhiliselt on Türgil Süürias kaks ülesannet: puhastada Türgi piir Daeshi võitlejatest ja teiseks võidelda PKK-ga (kurdi äärmuslased) ning mitte lubada Kurdistani tekkimist Türgi ja Süüria piirialadele. Lisaks neile kahele avalikule plaanile võib Türgi olla Süürias ka ideoloogilistel kaalutlustel. Recep Tayyip Erdoğanit ja AKP-d on kirjeldatud kui neo-ottomanismi esindajaid. Neo-ottomanism ehk uus ottomanism toetab kunagise Ottomanide impeeriumi ideid ja ambitsioone. Erdoğani suhtes kriitilisemalt meelestatud poliitikauurijad – näiteks Catherine Shakdam – leiavad, et Türgi üks motiive Süürias võib olla soov saavutada mõjuvõim kunagise Ottomanide impeeriumi osade üle.
Kuigi Türgi ja USA toimetavad Süürias liitlastena, on neil kurdidest kardinaalselt erinev arusaam. USA näeb oma liitlasena kurdide üksust YPG (inimeste kaitse üksus), kelle sõdureid õpetatakse välja Daeshi vastaseks võitluseks. Türklased aga väidavad, et YPG-l on sidemed terroristliku kurdide organisatsiooni PKK-ga ning peavad neid sama ohtlikuks vastaseks kui Daeshi. Seega on tekkinud olukord, kus türklased tapavad ameeriklaste väljaõpetatud sõdureid, hoolimata sellest, et eelmise aasta alguses toonitas Pentagoni pressiesindaja John Kirby, et Türgi peaks tegelema peamise ohu ehk Daeshiga.
Eelmise aasta esimeses pooles jõudsid avalikkuse ette pildid, kus USA sõdurid kannavad Süürias YPG eraldusmärke. Türgi välisminister Mevlüt Çavuşoğlu ütles, et selline olukord on „vastuvõtmatu“ ning lisas, et „sellisel juhul ta soovitaks (USA sõduritel) kasutada ka Daeshi, al-Nustra ja Al Qaeda eraldusmärke, kui nad teistesse Süüria osadesse lähevad.“ Pentagoni pressisekretär Peter Cook vastas, et selline käitumine on Ameerika sõduritele tavaline, et kohalike partneritega paremini läbi saada.
Kuid see pole ainuke lahkheli, mis USA-l ja Türgil Süüria sõjas olnud on. 2014. aastal otsustasid Türgi väed esmalt mitte lubada ameeriklastel kasutada Süüria piiri lähedal asuvat Incirliki õhuväebaasi. Osaliselt võis selline otsus olla tingitud sellest, et türklased kartsid olukorda, kus koos USA vägedega saabuvad Incirliki ka YPG võitlejad. Siiski jõuti 2015. aastal kokkuleppele baasi kasutamise osas tingimusel, et ükski YPG võitleja seda ei kasuta. Teema tõusis taas päevakorda selle aasta alguses, kui Türgi asepeaminister Veysi Kayak ütles, et Türgi valitsus kaalub, kas siiski lubada USA sõjalennukeid Incirliki. Seekord toodi põhjenduseks USA liialt vähene toetus Türgi Daeshi vastastele operatsioonidele. Tegelikult oli avaldus suure tõenäosusena vastuseks USA otsusele mitte välja anda islamivaimulikku Fethullah Güleni, keda Türgi peab riigis 2016. aasta juulis toimunud riigipöördekatse peakorraldajaks.
Lisaks kurdi vägede hävitamisele on Türgile esitatud ka teisi süüdistusi. Erdoğani on süüdistatud Türgi väga lõdvas piirikontrollis, mis on lubanud paljudel võitlejatel mujalt maailmast ühineda Daeshiga ning ka isegi Daeshi otseses või kaudsemas toetamises. Näiteks ütles opositsioonilise Türgi vabariikliku rahvapartei juht Kemal Kılıçdaroğlu selle aasta alguses: „Türgi ei peaks relvadega toetama selliseid Süüria džihadistlikke gruppe nagu Daesh.“ Daeshi üks juhtfiguure Yusaf ütles Washington Postile, et Daeshi võitlejaid ja isegi mõningaid kõrgemaid juhte raviti Türgi haiglates ja enamik nende sõduritest, kes ühinesid nendega sõja alguses, saabusid Süüriasse Türgi kaudu. Türgi olukorda uurinud Columbia ülikooli akadeemik David L. Phillips leiab, et Türgi oleks võimeline soovi korral oma piiri Daeshi võitlejatele sulgema, kuid lootuses, et Daesh aitab Türgit võitluses kurdidega, otsustas Erdoğan seda mitte teha. Lisaks on Türgit daeshimeelsuses süüdistanud ka Anonymous, Jordaania kuningas Abdullah ja Israeli kaitseminister Moshe Ya’alon. Süüdistused on karmid, aga peab ka silmas pidama, et kõigil sellise süüdistusega esinenutel on motiiv kahjustada Türgi võimul oleva valitsuse positsiooni, ning sedagi, et Erdoğani sidemed mõne terroristliku organisatsiooniga pole kinnitust leidnud.
Ebaõnnestunud paleepöörde tagajärjed
Türgi sisepoliitilised pinged said hoogu juurde eelmise aasta suvel, kui 15. juulil püüti läbi viia riigipööre. Erdoğani valitsus süüdistab pöördekatses islamivaimulikku Fethullah Güleni juhitud Güleni liikumist. Güleni liikumine on Türgis seisnud inimõiguste eest ja seega põhjustanud valitusele ohtralt peavalu. USA-s eksiilis elavat Fethullah Güleni on Türgi valitus korduvalt proovinud Ühendriikidelt välja nõuda, kuid kuna USA ei pea tõenäoliseks, et islamivaimulikul on osalus riigipöördekatses, on sellest nõudest keeldutud.
1941. aastal sündinud Fethullah Güleni on kirjeldatud kui imaami, kes propageerib tolerantset islamit, mis rõhutab omakasupüüdmatust, töökust ja haridust. Güleni peetakse ka üheks maailma mõjukamaks moslemiks.
Recep Tayyip Erdoğani ja Fethullah Güleni vahel pole aga alati olnud vaenulikud suhted. Enne kümnendivahetust aitas Gülen Erdoğanil võimule tulla, kuna nägi AKP-d kui islamit pooldavat, Euroopa ja vaba majanduse eest seisvat erakonda. Gülen aitas Türgi presidendil pidada rahukõnelusi kurdidega ning läbirääkimisi Euroopa Liiduga liitumiseks. Kümnendivahetuse eel aga suhted halvenesid. Kumbki osapool hakkas süüdistama teist võimujanus, mis päädis 2013. aasta korruptsiooniskandaaliga, mille tulemusena vahistati 52 AKP tipp-poliitikut. Recep Tayyip Erdoğan oli kindel, et uurimise algatamise taga oli nimelt Fethullah Gülen. Praegu on Gülen Türgi kõige tagaotsitum „terrorist“. Güleni liikumist nimetatakse Türgis FETÖ-ks (Fethullahçı Terör Örgütü) ehk Fethullahi terroriorganisatsiooniks. Olgu mainitud, et selline nimetus on kasutusel vaid Türgis.
Pärast ebaõnnestunud riigipöördekatset on Türgis vangistatud umbes 40 000 inimest ning rohkem kui 100 000 on oma töökohalt eemaldatud. Erdoğani juhitud valitsus on olukorda enda tarbeks ära kasutanud ning lasknud arreteerida valitsusevastaseid poliitikuid, teadlasi ning arvamusliidreid. Teiste hulgas on vangi pandud ligi 3000 kurdimeelse rahvaste demokraatliku partei (HDP) liiget ning ligi poolsada kurdi linnapead. Valitsuse sõnul on neil kõigil seotus terroristliku kurdide organisatsiooni PKK-ga. Valitsuse agressiivset käitumist on hukka mõistnud paljud, teiste hulgas Ameerika Ühendriikide eelmine välisminister John Kerry, kes hoiatas, et Türgi osalus NATO-s võib olla ohus, juhul kui Erdoğani valitsus ei suuda seaduste kohaselt mõista kohut riigipöördes osalenute üle.
Eelmise aasta lõpul arenes sisepoliitiline riigipöördejärgne nõiajaht ka välispoliitilisele tasemele, kui Ankara kutsus tagasi pooled oma 300-st NATO ohvitserist. Teise poole asendas valitsus sobivate inimestega. Suurt vallandamislainet põhjendas valitsus riigipöördekatsega, väites, et kõik tagasikutsutud ja asendatud ohvitserid olid sellega seotud. Paljud tagasikutsutud ohvitseridest ei julge vangistust peljates koju tagasi minna ning paluvad asüüli Belgias, Saksamaal ja Ameerika Ühendriikides. Ankara on kutsunud lääneriike üles sellised „süüdlasi“ mitte kaitsma. Asendatud Türgi NATO ohvitserid on aga USA armeekindrali Curtis Scaparrotti sõnul oma töös ebapädevad.
Riigipöördekatse taga võib näha eri põhjuseid. Kui uskuda president Erdoğanit, oli põhjus Güleni järgijates, kes infiltreerusid võimuasutustesse ning suutsid nii läbi viia riigipöördekatse, mille eesmärk oli kukutada võimult autoritaarne juht Erdoğan. Teine levinum versioon peab kogu riigipöördekatset vaatemänguks, mille osavaks loojaks oli Erdoğan ise. Selle versiooni järgi soovis Recep Tayyip vabaneda enda jaoks sobimatutest ametnikest, õpetajatest, sõjaväelastest ja muudest riigiametnikest, kasutades ettekäändena rünnakut demokraatiale. Võtmata seisukohta, kumb välja pakutud versioonidest paika peab, võib siiski väita, et Erdoğani jaoks kujunes riigipöördekatse kokkuvõttes väga mugavaks võimaluseks oma haaret tugevdada.
Sõprade puudus ja pagulaskokkulepe
Välispoliitiliselt pingestatud olukord ei ole Türgile jätnud alles palju sõpru. Riigipöördekatsele järgnenud vallandamis- ja vangistamislaine, NATO-st tagasikutsutud ohvitserid, probleemid inimõiguste ja kurdidega on muutnud lääneriikide ja Türgi partnerluse keeruliseks. Lisaks kannatas Türgi majandus Venemaa lennuki allatulistamise pärast kehtestatud tollipiirangute all. Partnerite puuduse all kannatab ka Venemaa, kes pärast Ukraina invasiooni majandussanktsioonide käes vaevleb. Venemaa analüütik Philip Hanson Chatham House’ist on arvanud, et just mõlema osapoole sõprade vähesus võis tekitada olukorra, kus Türgi ja Venemaa taas 2016. aasta suve lõpul lähedasemaks said. Nüüdseks on Venemaa ja Türgi alustanud Süürias ühisoperatsiooni Daeshi vastu. Operatsiooni tagamaad jäävad segaseks, kuid The Guardian on pakkunud, et Türgi üks peamisi eesmärke Süürias, Kurdistani tekkimise ärahoidmine, võib paremini õnnestuda koostöös Venemaa kui USA-ga, kuna viimane peab kurde oma liitlaseks. Seega on nüüd tekkinud olukord, kus NATO üks suurimaid liikmesriike teeb sõjalist koostööd Venemaaga.
Euroopa Liit ja NATO on keerulises olukorras. Pagulaskriis ja Süüria sõda nõuavad Türgi abi. Seega peab lääs suutma leida tasakaalu Türgiga seotud probleemide rõhutamise ning partnerlussuhete hoidmise vahel. 2016. aasta märtsis Euroopa Liidu ja Türgi vahel sõlmitud rändekriisileppe kohaselt peab Türgi tagasi võtma Kreekasse saabunud migrandid, kusjuures iga tagasivõetud migrandi kohta tuuakse üks juba Türgis olev sõjapõgenik üle Euroopa Liitu. Plaani elluviimiseks annab Euroopa Liit Türgile kolme miljardi euro ulatuses rahalist abi. Vastutasuks lubati Türgile leppe sõlmimise ajal viisavabadust Schengeni piiritsooni riikidega.
Alates 2016. aasta märtsist on aga olukord inimõiguste ja sõnavabadusega Türgis aina halvenenud, mistõttu on ka Euroopa Liit viisavabadusega viivitanud. See on pahandanud Türgi presidenti Recep Tayyip Erdoğani, kes on viisavabadusega viivitamise jätkumisel lubanud pagulastele piiri avada. Euroopa Liit tunneb, et Türgi roll pagulaskriisi lahendamisel on võtmetähtsusega, mistõttu on liit saanud palju kriitikat passiivsuses Türgi probleemide suhtes. Näiteks viivitas Euroopa Liit enne leppe sõlmimist Türgi Euroopa Liiduga liitumise raporti avaldamisega, kartes, et kriitika Türgi suunal võib põhjustada leppe luhtumist.
Värskema näitena on Saksamaa kantslerile Angela Merkelile ette heidetud liialt pehmet suhtumist Saksamaa ajakirjaniku Deniz Yüceli Türgis arreteerimise suhtes. Ka lepe ise on leidnud mitmelt poolt negatiivset vastukaja. Võimalik, et kõige teravamalt on sõna võtnud inimõiguste kaitseorganisatsioon Amnesty International, mille Euroopa direktor Gauri van Gulik ütles selle aasta veebruaris, et lepe on tuhandete ohtlikusse ja keerulisse olukorda jäänud inimeste jaoks katastroof. Paraku praegu paremat plaani pole.
Praegu pole alust väita, et Türgi pole lääneriikidele oluline liitlane. Küll aga peab suhetes Türgiga silmas pidama riigis toimuvaid inimõiguste rikkumisi, vaba ajakirjanduse suukorvistamist, konflikti kurdidega ning suhtlemist Venemaaga. Türgi roll Süüria sõjas ning pagulaskriisi lahendamisel on määrava tähtsusega. Ilmselt otsib lääs Türgiga suhtlemisel veel pikka aega tasakaalupunkti probleemide ja võimaluste vahel.
Allikad:
- Wall Street Journal, The New York Times, Independent, BBC, Economist, Freedomhouse.org, ABCNews.com, CNN.com, Aljazeera.com
